3 sisemist põhjust, miks argielust mõneks ajaks eemalduda

Uus-Meremaal tahame kogeda nii palju kui võimalik: tunda ja tajuda looduse ilu, avastada kohalikku muusikat ja toidukultuuri, harrastada rohkelt ekstreemsusi, leida uusi tutvusi ja palju muud põnevat. Olulisel kohal on seejuures meie mõlema sisemine areng. Järgnevalt räägin kolmest olulisest sisemisest eesmärgist, mis vajavad tugevat ja teadlikku tööd ning mis on minu jaoks fookuses nii enne minekut kui ka juba seal viibides.

Keskendumine ja tähelepanu

Eesmärk: Teadlikult püüda rohkem hetkes olla ja tunnetada end ümbritsevat.

Tunnen, et viimasel ajal on keskendumine minu jaoks äärmiselt keeruline. Olen tabanud end lugemast raamatut nii, et lehekülje lõppu jõudes ei oska ma isegi ühte lauset loetu sisu kohta kokku panna. Samuti on heaks näiteks on autokooli sõidutund. Esimeses pooles läheb kõik kenasti. Näen “Anna teed” märki, jalakäijaid, taamal terendavat punast tuld. Ja siis järsku – taban end mõtlemast hoopis sellele, kuidas ma õhtul pean kõigepealt valmis tegema pressiteate, siis saatma paar meili ja siis võiks ju midagi head süüa ka teha. “Miks sa jalakäijat üle tee ei lasknud?”, katkestab mu mõtet sõiduõpetaja hääl. “Sest ta oli veel liiga kaugel…”, toon vabanduseks ise aru saades, et jälle läks lappama.

Viimastesse sõidutundidesse olengi läinud teadliku sisendusega: “Kadi, keskendu!”, mis oma imelisel kombel aitab. Seega püüan teadlikult endale sisendada, et ma oleksin antud hetkes kohal ja ei mõtleks samal ajal muule.

Kipun sageli tegema mitut asja üheaegselt. Et kõik saaks tehtud, panen tegemist vajavad asjad “To Do” listi kirja, mis mõnikord tekitab  omakorda segadust. Miks? Sest tihti toob päev mõne minutiga uue tegevuse, mis võtab sama aja kui kõikide listis olevate tegevuste ellu viimine. Manitsen end taas keskenduma, sest vastasel juhul annab rööprapsimine hoopis vastupidise tulemuse.

Sõnavara arendamine ja hetke jäädvustamine

Eesmärk: Praktiseerida olukordade ja ümbruskonna kirjeldamist põnevalt ja värvikalt.

Viimasel ajal (või õigemini viimastel aastatel) on mul lugemisele keeruline aega leida (ehk tunneb end veel keegi ära!). Nagu kõigele muulegi, aga see tundub üks viimastest, milleni jõuda. Loen küll erialast või teabekirjandust, kuid vajaka jääb seiklusrohketest ja kirjeldusterikastest romaanidest. Et ma raamatu kätte võtaks, peab mind tabama totaalne tegevusetus. Vastasel juhul on mul tunne nagu miski muu oluline jääks samal hetkel tegemata. Ometi ei tohiks see nii olla. Mul käib seest jõnks läbi, kui ma taban end ütlemas lauset: “Aega ei ole”, sest ma ju ometi tean, et on. Lugemine ei tohiks olla põletamine päevaste toimetuste kiirteel ja ma tean, et pean selle jaoks aega võtma, tundmata süümepiinu. Vastasel juhul juhtubki eelnevalt juba välja toodud “tühja rea” efekt ehk loen ja loen, aga loetut ei mäleta.

Ja samamoodi nagu ma tunnen, et lugemine minust võõrdub, kesistub ka minu sõnavara. Omas töös ning muudes jooksvates projektides toodan igapäevaselt palju eriliigilisi tekste, mille eesmärk on kanda endas ilma igasuguse ilukirjandusliku võtmeta võimalikult selget sõnumit. Neid kordi on olnud palju, kui taban end kirjutamas lauset stiilis: “Seoses uute meetmete rakendamisega tuleb koalitsiooni kontseptsiooni redigeerida.” Tibutagi tuleb peale. Meetmed, rakendamine, koalitsioon, kontseptsioon… Lihtne on minna nende sõnade kütkeisse ja kirjutadagi kokku tekst, millel pole mingit sisu. Ja siis tuleb mulle meelde minu ülikooliaegse praktikajuhendaja tark nõuanne: “Kirjuta nii, et ka tädi Maali saab su tekstist aru.”

Kohustustest vabanemine ja meelepärase tegemine

Eesmärk: Mõista, mida ma tegelikult teha soovin.

Juba esimest lõiku kirjutades tegin vea ning kasutasin tegevusi kirjeldades sõna “pean”. Pean tegema seda, pean tegema teist… Ometi on see kõik minu enda vaba valik, seega kuidas ma saan öelda, et “ma pean”?

Nagu ühes eelnevatest postitustest mainisin, olen lähtunud siiani põhimõttest – iga pakkumine toob endaga kaasa suurel hulgal kogemusi. Olles karjääriredeli alguses, ongi kõik uus ja põnev ning saadavad kogemusedki edasiminekuks äärmiselt vajalikud. Ühel hetkel jõuab aga kätte aeg, mil tuleb “jah” öeldud projektid ja tegemised värske pilguga üle vaadata.

Tunnen, et nüüd on see aeg kätte jõudnud, mis ei tähenda, et mulle ei meeldiks see, mida ma teen. Väga meeldib ja püüan endiselt anda endast kõiges parima. Uus-Meremaale minek annab mulle aga võimaluse mõneks ajaks igapäevategemistest puhkust võtta ja selgitab, mida ma tegelikult teha soovin. See võib kõlada ehk kaootiliselt ja jätta mulje nagu ma ei teaks üldse, mida ma oma eluga peale hakata tahan, kuid nii see päris pole. Ma olen õnnelik, et olen siiani teinud seda, mis mulle endale väga meeldib. Küsimus on pigem selles, missuguses vormis ja mis kujul ma edaspidi sellega jätkan.

“Me kõik oleme rändurid, eranditult kõik. – Kuni oli inimesi, oli see nii ja jääb ka alatiseks nii. Vanimast nomaadirahvast kuni tänapäeva lõbureisijani, röövretkest kuni uusimate avastusmatkadeni – nii erinevad kui motiivid ongi, rändamine jääb. Jalg, kabi, ratas, aur, elekter, bensiin ja mis kõik veel tulla võib – vahend on ükspuha, rändamine jääb. Kas ma lähen võõrasmajja või teen maakerale tiiru peale: ma rändan. Ja koos minuga rändavad kõik loomad, kord sinna, kord tänna. Meie vana maakera liigub suure eeskujuna ees. Tung, loodusseadus! Sa võid ükskõik kui väsinud olla, aga sa pead kaasa minema, ikka edasi…” (“Teisel pool” Alfred Kubin)

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *