Kuidas kõik jätta ja lihtsalt minna

“Kuidas sa saad kõik jätta ja lihtsalt minna?”, küsis mu sõbranna, kui olin talle teatavaks teinud meie otsuse Uus-Meremaale minna. Jah, nii lihtne ongi – mina tulen töölt ära, Henri võtab koolist akadeemilise, korterit me hetkel ostma ega remontima ei hakka ning magister peab samuti ootama. Kes on minuga rohkem või vähem kokku puutunud, pole ilmselt kunagi minus tajunud kindlameelset soovi välismaale minna pikemaks ajaks kui paar nädalat. Mis siis ikkagi juhtus?

Sügis 2015

Suvi oli meile mõlemale andnud piisavalt vabadust, et sügisele täie hooga vastu minna ja võtta vastu uusi enneolematuid väljakutseid. Sel hetkel elasime roommate’idega Lasnamäe üürikas, kus elu kees ja sai veedetud palju ilusaid ja idüllilisi hetki. Ometi oli teada, et varem või hiljem läheme kõik oma teed. Planeerisime vahepeal isegi agaralt Henri kunagise kodukorteri remonti, kuid õnneks tegudeni ei jõudnud.

Mitte, et see oleks meid peatanud, sest usun, et kui inimesel on vajadus eemale saada, siis teeb ta seda varem või hiljem. Iseasi kuidas ja kui lihtsalt selle mõistmiseni jõutakse.

Ühel õhtul maailmaasjade üle filosofeerides saime selgeks, et enam nii ei saa. Noori inimesi ei tohiks miski kinni hoida. Seepärast jõudsimegi järeldusele, et peame… USAsse minema. Jah, burksimaale, sest Uus-Meremaast ei osanud me siis veel mõeldagi. Aastal 2014 veetis Henri kolm kuud USAs raamatuid müües ning peale seda on ta veendunud, et sinna peab ilmtingimata kunagi tagasi minema. Hakkasime isegi jälgima saite, kus liiguvad sealsed parimad töö- ja korteripakkumised. Juhtus aga see, et viisaga seonduvat uurides suutis meie hoog raugeda, sest turistina oleks sinna küll lihtne minna, aga kahekesi ja ametlikult tööle… Mitte päris. Seega jõudsime paar nädalat USA mullis elada, kuniks saime aru, et see pole ikka see.

Märts 2016

Elasime ikka veel Lasnas ja argielu oli meid autopiloodipeal sügisest kevadesse viinud. Praegu ma isegi enam ei mäleta, millised pisiasjad meie mõtteid jälle raputasid, aga mäletan hästi, et ühel õhtul istusime jälle meie elutoa diivanil ja tuba tundus veel hämaram kui muidu. (See oli meil tavaline lugu, et lambipirnid ei tahtnud millegipärast meie aurade säras väga kaua vastu pidada.) Henri mõlgutas mõtteid, kuidas ja millist tööd leida ja mina mõtlesin ilmselt samuti, mida eluga peale hakata.

“Mäletad, kui me pool aastat tagasi otsustasime, et nüüd läheme USAsse?”, küsisin ma Henrilt ise samal ajal salamisi kartes, et sellele järgneb pikk heietamine, miks me ikka nii rumalad oleme ja ei läinud. Pisut me selle ümber ilmselt heietasimegi ja saime väga hästi aru, et USAga ongi keeruline.

“Aga kui läheks mujale?”, viskasin mõtte õhku. “Euroopa on nagu Eesti – seal võib vanaduspõlves reisida küll, Kanadaga kaasneb jälle viisasaaga. Austraalia?”

“Muidugi lähme korjame kiivisid, äkki lööb mõtte selgeks,” ei võtnud Henri ilmselgelt mu viimast pakkumist tõsiselt.

Austraaliast Uus-Meremaani on vaid üks samm

Arvestades minu eriala, siis välismaal ajutist kommunikatsioonialast tööd leida oleks üpriski keeruline. Inglise keeles ei tunne ma end nii koduselt, et piisavalt häid tekste luua ja võõra meediaruumi iseärasuste tundmaõppimine võtaks samuti aega. Lõpuks taipasin ma endalt küsida, kas ma üldse tahaksin kusagil mujal erialast tööd teha. Sain aru, et vastus on ei.

Kui siit eemale minna, siis selleks, et mõista, kas viimaste aastate jooksul siin üles ehitatu on ikka selline elu nagu ma tahaksin elada.

Olen siiani lähtunud põhimõttest, et iga pakkumine on võimalus saada uusi kogemusi ja kontakte, mis võivad omakorda järgmisteni viia. Seetõttu olen öelnud jah mitmetele põnevatele projektidele ja teinud neid küll suure rõõmuga, kuid paratamatult vahel ka mõelnud, kas ma teen seda sellepärast, et tegemist on üleminekuga ühest faasist teise või mulle tõesti meeldib seda teha. Õige vastus on ilmselt nende kahe vahel.

Seega, meie elu ja valikuid toetaski eluetapp, kus me parajasti olime, selle ajutisus ning et me ei jõudnud selleks ajaks midagi nö määravat ja igavest siia luua. Mida rohkem mõtet edasi veeretasime, seda tõenäolisem Austraalia tundus. Igaüks teab kedagi, kes teab kedagi, kes on Austraalias elanud. Viisaga pidavat samuti lihtne olema. Seega võtsime peale tavapärast, kuid siiski natuke erilist õhtufilosofeerimist vastu otsuse – me läheme Austraaliasse. Järgmisel päeval ja isegi nädal hiljem polnud meie hoog raugenud. Vaikselt hakkasime lähedastele teada andma, et oleme sellise otsuse vastu võtnud. Teatasin isegi tööl uhkelt, et suve lõpus läheme Aussi kiivisid või muud korjatavat noppima. “Austraalia, see on ju Uus-Meremaa lähedal. Siis saate kindlasti sinna ka minna,” või “Kui juba Austraalia, siis kas te Uus-Meremaa peale pole mõelnud?”, kõlas mitme inimese suust, kellega me sel teemal rääkisime.

Mõned päevad hiljem helistas Henri mulle tööle ja teatas, et uuris Uus-Meremaa Work and Holiday viisa taotlemist ja 9 tunni pärast läheb see lahti. Mul käis seest jõnks läbi. Sealseid viisasid jagatakse kord aastas ja korraga saab viisa ainult 100 eestlast. Kas see on märk, et me õigel ajal selle info peale sattusime? Juba teemegi viisa ära? Ja mitte Austraalia vaid Uus-Meremaa?

Loe viisa taotlemisest, X-rayst ja edasistest ettevalmistusprotsessidest järgmisest postitusest!

One thought on “Kuidas kõik jätta ja lihtsalt minna

  • 18/10/2017, 6:14 pm

    […] Otsus Uus-Meremaale minna oli spontaanne ning sai fikseeritud 2016 aasta märtsis, mil läks lahti Uus-Meremaa Working Holiday viisade taotlemine (Loe ka: Kuidas kõik jätta ja lihtsalt minna). […]

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *