40 magamata tundi ja hilinenud lend ehk viimased ettevalmistused ning seikluse algus

Reisi teine päev ja me polnud endiselt Helsingist kaugemale jõudnud. Pidime pühapäeva õhtul alustama oma teekonda Hong Kongi suunas, kuid mida ei olnud? Loomulikult lennukit, mis polnud esialgu väidetavalt halbade ilmastikuolude tõttu veel saabunud. Alles hiljem saime teada, et tegemist oli ikkagi tehnilise rikkega. Info, mida ei taha teada, kui peab sama lennuki peale istuma, aga see selleks. Järgnev postitus on kirjutatud Helsingi lennujaamas, aga kuna kaotasime niigi hilinemise tõttu väga palju aega, siis tuleb ka praegune postitus väikese hilinemisega ja meie Hong Kongi seiklustest saab kuulda pisut hiljem.

Viimane nädal Eestis oli meeletult tegus. Arvasime küll, et kui töölt ära tuleme, on piisavalt aega kõigega tegeleda ja jääb mahti puhkamisekski, aga oli see vast naiivne mõte. Lisaks reisiga seotud asjadele võtsime suurelt ette ka meie ärasaatmispeo organiseerimise. Dekoratsioonid, siidri- ja õllevaadid, toiduga mässamine – kõik võtsid oma aja. Aga alustame algusest.

Viimane nädal oli täis…

… puuduvate asjade ostmist.

Ma ei tea, millega me varem tegelenud olime, aga selliste oluliste asjade ostmine nagu väline kõvaketas, akupank ja seljakotid oli meie jaoks viimase nädala teema. Et meie väärtuslikud mälestused saaksid turvaliselt talletatud, otsisime tavalisest vastupidavamat kõvaketast. Kuna Silicon Poweri 2-teraste hind läks meie eelarvest välja, siis leidsime Kristiine Keskuse ühest arvutipoest 110 eurot maksva Transcend’i kõvaketta, mis on kaetud kummiga ja tundus teistest vastupidavam. Akupanga võimsus oli 10 000 mH, millest nõrgemaid me üldse ei vaadanud. Arvestasime sellega, et laadimist vajavad nii telefonid, tahvelarvuti kui ka kõlar ning reisides on see teinekord asendamatu. Hind tuli akupangal 24 eurot. Kuna ostsime nii kõvaketta kui akupanga samast kohast, küsis Henri nii muuseas ka soodukat, mis päädis meile 20 eurot väiksema arvega. Päris korralik summa, seega õppetund – kes küsib, see saab!

Seljakottidega ootasime viimase hetkeni, sest Matkasport pidi meile andma vastuse võimaliku soodushinna kohta. Saime selle neljapäeval, kuid vaatasime igaks juhuks valmis ka tagavaravariandi. Avastasime Nõmmel toreda matkapoe Matkamaailm, kus olid 115 euroga üpriski head kotid, seega kel seljakotte vaja, tasub kindlasti sinna piiluda. Arvestades, et me kumbki polnud poest varem midagi kuulnud, oli see üllatavalt suur ja hea valikuga. Seljakottidele oli näiteks mõeldud terve alumine korrus. Aga kuna saime Matkaspordilt siiski lõpuks megahea sooduka – 40 % uue seeria Vaude 60+10 demokottidelt, siis otsustasime nende kasuks. Ja välise vaatluse ja olematu kasutamise põhjal tunduvad need kotid tõesti head. Ilmselt tutvustame neid mõnes järgnevas postituses ka lähemalt. Lisaks eelnevatele tegime veel väiksemaid oste, mida pole ilmselt mõtet loetlema hakata. Küll aga püüame mõlemad peagi teha nimekirjad lõplikest asjadest, mis meiega kaasa tulid.

…pakkimist.

aa post 9

Nädala alguses olime juba osad pakkimist vajavad asjad eraldi lauale ladunud, kuid päris actioniks läks alles neljapäeval, kui olime kotid kätte saanud. Henri on pakkimismaster ja tänu Youtube’ile demonstreeris ta mulle Skivy roll’ide tegemist. Seega rullisime riideid nagu sushit ja peale seda tundus, et kotis on ruumi küll. Esimese kaalumise järel oli minu kott ligikaudselt 12 ja Henri kott 14 kilogrammi. “Lebo!”, mõtlesime mõlemad. Pidime kõik asjad neljapäeval kokku saama, sest öösel startisime Kloogaranna poole ning linna tagasi enam tulla ei plaaninud. Teise ehk päris pakkimise plaanisimegi teha Kloogarannas. Meie ärasaatmispeol tegime kotikaalumisest võistluse ehk lasime külalistel meie kotte näppida ja ära arvata, kui palju need kaaluvad. Tol hetkel olid meil veel mõned asjad puudu, seega rõhutasime, et see ei ole lõplik kaal. Minu koti kaaluks oli 9,8 ja Henri kott kaalus 14,6 kg. Kes kõige täpsemini pani, sai loomulikult ka auhinna – Kinder Bueno šokolaadi ja postkaardi Uus-Meremaalt. Seega – Kristo, Daniil ja Maigi – jääge ootele! 🙂

Pühapäeval laotasime kogu oma koti sisu õuele laiali ja pakkisime kompaktselt kokku. Siis juba kõikide asjadega. Kui peale esimest pakkimist oli selline tunne, et ruumi on küll, siis viimase pakkimisega läks üpriski napiks. Ärasaatmispeol tehti meile ka palju toredaid kingitusi, mida me ei saanud kuidagi Eestisse maha jätta. Kui lennujaamas kotid kaalule asetasime, näitas minu koti kaaluks 16,4  kg ja Henril 19,8 kg. Päris korralik kaal!

…pidu.

aaa post1

Kuidagi on läinud nii, et kui me üldse mingi peo teeme, siis suurelt. Seega olime ka meie ärasaatmispeoks tekkinud pikk nimekiri asjadest, mida vaja organiseerida. Õnneks oli meil ka palju abilisi, kellele oleme väga tänulikud! Näiteks tegi Karoliina meile spetsiaalsed sildid – Estlanders, mis läks hoovi viivale teele, et inimesed õigele õuele jõuaks; Parkla, mis pidi vältima võssa sõitmist ja korraldama autod kenasti ritta (kuid lõpuks oli parkla silt see, mis hoopis pikali sõideti); rand, mis aitas leida muinastulede ööl tee mereni; sitamaja, mis suunas meie kohale tellitud ja suurüritustelt tuttava ToiToini. Viimasega seoses, pidime peldiku kohale telima, sest veevärk majas on nagu on ja 45 inimest see poleks üle elanud. Lisaks sellele kasutasime Murd’ide pulmast pärit Anna tehtud üliefektseid kolmnurkdekoratsioone ning tõmbasime need üle hoovi laiali. Loomulikult ei puudunud ka küünlad, millega ääristasime pimeda saabudes olulised teerajad ja lebola. Suutsime teeküünalde jaoks kokku koguda umbes 40 purki, millest kümmekond riputasime lebolaala kohale.

aa post 5

Aladest rääkides jagunes peoplats tinglikult kuueks – toidu ja siidri-õlle ala, lebola, kus sai vesipiipu teha, lauakesed, mille ümber inimesed hängisid ja said rahulikult süüa, lõkkekoht, ping pongi ning muusikute ala. Meil on selline traditsioon, et kui Kloogal (olgu mainitud, et tegemist on Henri suvilaga) mõni suurem pidu toimub, on alati kohal ka laivmuusika. Kahjuks jäid küll mõned plaanitud etteasted ära, kuid asja leevendamiseks panime kohapeal kokku muusikutest koosneva spontaanse projektibändi koosseisus – Henri, Karoliina, Mati, Lauri, Silvester, Alice, Tõnis. Õhtul otsiti välja neli kõigile tuntud lugu – All Summer Long, Käime Katuseid Mööda, Segased Lood ja Lähme Sõidame ning umbes pool tunnikest hiljem läks etteaste lahti. Vapramad jämmisid veel ka hommikul.aa post 7

Kui Henri ütles enne peo algust, et tema enne lennukile jõudmist magama ei lähe, siis mina seda ei uskunud. Olin veendunud, et raudselt vajub mingi hetk ikka ära. Mina hommikul kell 8 enam ei jõudnud ja tundsin, et tuleb pisut magada. Kui pool 12 ärkasin, siis minu suureks üllatuseks – Henri oli endiselt veel üleval ja nii õhtuni välja. Kui arvestasime tema magamata aja kokku, saime 40 tundi. Vapper mees mul!

Külalisi kostitasime seakaelakarbonaadist Henri marineeritud šašlõkiga, mida varusime 7 kg, suure (no ikka pesukausitäie) makaronisalatiga, grilli kõrvale mõeldud toorsalati ja mõne dipivaagnaga. Lisaks veel juurde bool ja eelpool mainitud vaadiõlu- ja –siider. Et mitte reisi eel miinustesse jääda, kasseerisime külalistelt õltsi -ja sidraraha tagasi. Seega oma kulutused olid tegelikult väga väiksed üpriski suure rahvamassi kohta.

Peole järele mõeldes on meil mõlemal sees hea tunne ja oleme tohutult liigutatud, et meie tegemised nii paljudele korda lähevad. Niimoodi on hea minna! Ja nagu eelnevalt mainitud, toodi meile nii palju lahedaid kinke, mida me üldse tegelikult ei oodanud. Seega SUUUURED TÄNUD KÕIGILE, KES MEILE HÄID SOOVE JA VAJALIKKU KRAAMI TEELE KAASA ANDSID NING MEID SOOJA KALLISTUSEGA REISULE SAATSID NING ERILISED PÜHENDUSED NEILE, KES MEID LENNUJAAMA SAATMA TULID!

IMG_0780

…natuke pisaraid, kuid ennekõike seikluseid! (Täiendatud Hong Kongis)

Kui terve eelneva nädala (kui minu viimane tööpäev välja arvata) polnud mul väga mingeid emotsioone, siis lennujaamast läksin ikka pisardades minema. Ja nagu sellest oleks veel vähe, siis vahepeal rahunesin juba täiesti maha, kuid lennukisse istudes tabas mind täielik reaalsus ja mu nutukanalid said veel suurema hoo sisse. Põhimõtteliselt pillisin terve Helsingi lennu, mis kestis kokku küll õnneks ainult paarkümmend minutit, kuid ikkagi. Sain aru, et ei näe armsaid inimesi väga pikka aega. Mis sest, et on Skype ja Messenger ja selle kaudu me ju ikka suhtleme, aga… Kui mu töökaaslased küsisid, millest ma puudust tundma võin hakata, siis esimese asjana tuli mulle pähe Karoga mussi tegemine, mida nii naljalt Skype vahendusel ei tee (kuigi see pole loomulikult võimatu). Aga et muusika mu elust päris ära ei kaoks, lubasin Uus-Meremaal selgeks õppida ukulele. Eks näis, kas õnnestub!

Nagu eelnevalt mainitud, lükati meie Hong Kongi lend edasi. Alguses pidi see väljuma hommikul kell 8. Kuna olime aga õhtul lobbypoisi kaudu pizzat tellinud (sest kõik muud söögivõimalused olid selleks ajaks juba ammu kinni), olime ilmselgelt talle sellega väikese taskuraha juurde teeninud ja võitnud kuti poolehoiu. Kui end kella viiesele bussile sihtisime, saime talt teada, et lend hilineb veelgi ning ta teab seda tänu sellele, et lennuki meeskond ööbib samuti samas hotellis. Helistasime kohe lennujaama ja saime kinnitust, et tõesti – meil on veel paar tundi aega hotellis pikutada.  Olime eksklusiivse info eest meeletult tänulikud ning tundsime kaasa teistele, kes alles lennujaamas avastasid, et neil tuleb seal veeta veel mõned pikad ja venivad tunnid.

IMG_0810

Seega saime esmaspäeval kell 10.30 lõpuks Helsingist minema, et saabuda kohaliku aja järgi kell 1 öösel lõpuks Hong Kongi. Kuna aga Helsingi lennujaama wifi jamas, ei saanud me saata meie Hong Kongi majutusasutusse hilinemist vabandavat meili ning lootsime, et saame asja kohapeal lahendatud (mis oli meist muidugi tohutult rumal). Nii oligi meie booking.com broneeringule lisandunud suurelt kiri “TÜHISTATUD”.

Kuna see postitust on juba niigi meeletult pikaks läinud, siis räägin meie edasistest seiklustest lähemalt juba järgnevas postituses.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *