5 põhjust, miks koos elukaaslasega reisida

Juba meie ühise teekonna alguses rääkisime sotid selgeks – kui kummalgi meist peaks tulema erakordne võimalus end arendada (olgu selleks siis teises riigis asuv ülikool või mõni intensiivne ning rohkelt aega sooviv töö), siis meie suhe ei tohi teise poole sisemist arengut  ja eesmärkide saavutamist takistama hakata. Küll aga nõustusime mõlemad, et alati saab plaane seada nii, et suhe selle arvelt ei kannataks ning mõlemad oleksid õnnelikud.

Uus-Meremaale tulek oli meie ühine otsus. Teadvustasime, et see saab suure tõenäosusega olema paras proovikivi ka vaatamata sellele, et üksteise pimedad pooled juba reisile eelneva kooseluga enam-vähem selgeks kombitud olid. Täna täitub meil ühte rada mööda seiklemise algusest kaks aastat ning 730st koos oldud päevast oleme Uus-Meremaal rännanud poolsada.

Mida olen selle aja jooksul meie suhte kohta tähele pannud ning miks mulle meeldib koos reisida?

  1. Iga rõõmus ja kurb hetk on vahetult jagatud. Eelmise aasta suvel külastasin sõprade/kolleegidega Itaaliat. Meil oli võimalus osaleda imelisel õhtusöögil, mis toimus kõrgustes laiuvas villas. Vaade Roomale oli imeline, söögid olid maitsvad, kogu tulukestega valgustatud ning muusikaga vürtsitatud atmosfäär oli nagu filmis. Nautisin seda kõike täiel rinnal, aga muidugi mõtlesin salamisi – “See kõik on nii suurepärane. Ainult Henri on veel täiuslikkusest puudu.” Uus-Meremaa on meid selle lühikese aja jooksul mitmeid kordi sõnatuks võtnud (ja me oleme praeguseks veel väga vähe näinud). See on meeletu tunne KOOS imestada, avastada ja ümbritsevat tajuda. Loomulikult on vahel hea ka üksi seigelda, aga kahekesi on igal juhul avastatud jõud kordi suurem ning ühendab meid omavahel rohkem. Ühised mälestused, läbielamised teevad suhet tugevamaks.
  2. Kui midagi juhtub, on lahendus kergem tulema. Kaks pead on ikka kaks pead. Kui ühel meist on mõte lühises, siis koos ideid põrgatades jõuame ikkagi lahenduseni. Olgu tegemist purunenud rehvi, ootamatu plaanimuutuste või millegi kolmandaga. Muidugi ei saa salata, et kui asi puudutab asjade remonti või ehitamist, läheb kogu au Henrile ja pigem olen mina see, kes saab õnnelikult ohata, et mees kuldsete kätega on.
  3. It’s all about money! Mitte küll päris, aga kahekesi reisides sellist elu elada on tunduvalt lihtsam kui üksi. Jagatud elukoha-, kütuse- ja toidukulud toovad ühe inimese kogukulud alla. Samuti panustasime autot ostes kumbki võrdselt, mis vältis rahalise koorma langemist ühe inimese peale. Kui mõlemad töötame, saame niimoodi iga nädal ühe palga vähemalt kõrvale panna ja tänu sellele vastu minna uutele seiklustele. Muuseas, kui rahast juba rääkida, siis kohalikus pangas on võimalus ühe pangakaardiga nii enda isikliku kui ka ühise kontoga toimetada. See on meie rahaasjad ja omavahelise arveldamise tunduvalt mugavamaks teinud.
  4. Ebakõlad on tervislikud. Oleme alati püüdnud toimida nii, et kõiksugused solvumised, möödarääkimised, ja väärad tõlgendamised saaksid võimalikult kiiresti selgeks räägitud. Ometi mulle tundub, et koduses, tuttavas ja turvalises keskkonnas on lihtsam konflikte alla neelata või lihtsalt ignoreerida. Ehk on asi selles, et igapäevatoimetuste keskel ei jää piisavalt aega probleemide või lahkhelide põhjuseid lõpuni läbi mõelda või puudub selleks lihtsalt tahtmine. Mul oli Eestis sageli “Ah, see rääkimine ei muuda midagi” tunne. Mitte küll õnneks meie suhet puudutavates asjades, aga muudes sfäärides. Reisil olles aga teisiti ei saa. Ma ei kujutaks ette koos tegutseda ja kulgeda, kui samal ajal mõni pinge õhus on. Ja vähemalt seda ma võin küll oma kogemuse põhjal öelda, et siin olen ma kordi rohkem mõelnud, mida saaksin teha, et parem inimene või hoolivam kaaslane olla.
  5. Kui esimene samm on tehtud, tulevad teine ja kolmas samuti lihtsamalt. See tundub mulle endiselt pisut uskumatu, et võtsimegi mõlemad ette, tulime töölt ära ja seadsime sammud Uus-Meremaale. Pisut rohkem kui aasta tagasi poleks ma isegi julgenud sellest mõelda. Üksi poleks ma seda kindlasti teha julgenud. Mõte sellest, et oleme kõiges kahekesi koos, tegi asja nii palju lihtsamaks. Nüüd mõtleme salamisi, mida edasi teha ja kuhu järgmiseks reisida. Siin olles tundub maailm sada korda väiksem kui enne ning kõik võimalused näivad reaalsena. 

Aga mis on koos reisimise juures kõige raskem?

Ilmselt on selleks oma isikliku aja leidmine. Kuna meie elustiil on siin tunduvalt teine kui Eestis, ei käi me kumbki eraldi sõpradega väljas, tööreisidel ega trennis. Isegi sellist hetke ei teki, kus mõtleks: “Nüüd ma tahan küll üksi minna”. Sõltume üksteisest väga palju ning kuigi tööl oleme mõlemad üksteisest eemal, siis vabal ajal teeme plaane ikkagi koos. Isegi siis, kui kumbki näiliselt oma asjadega tegeleb – loeb raamatut, uurib midagi Internetist, oleme suure tõenäosusega samuti üldjuhul üksteisega kõrvuti ja vahepeal kommenteerime või põrgatame omavahel mõtteid. Samas usun, et suhte tervise nimel on oluline teadlikult aega iseendale võtta.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *