Uus-Meremaa

MAALILINE, MITMEKÜLGNE, MÜSTILINE JA ÜLLATUSTEROHKE

Omakeskis oleme kogu Uus-Meremaa perioodi neljaks jaganud:

Ettevalmistused (märts 2016 – august 2016)
Kohanemisperiood (september 2016 – veebruar 2017)
Roadtrip (veebruar 2017 – märts 2017)
Queenstowni-periood (märts 2017 – august 2017)

Otsus Uus-Meremaale minna oli spontaanne ning sai fikseeritud 2016 aasta märtsis, mil läks lahti Uus-Meremaa Working Holiday viisade taotlemine (Loe ka: Kuidas kõik jätta ja lihtsalt minna).

Seejärel algas ettevalmistusperioood, mis hõlmas endas riigiga kurssi viimist (loe ka: 6 nippi, mis on abiks enne välismaale elama minemist), raha kogumist (loe ka: Reisile aastaks – kuidas on lood rahaga? ja Kuidas minna riiki, millest ei tea midagi?), reisiks vajalike puuduvate asjade muretsemist (loe ka: To Do list: kuu aega ettevalmistusi). Kadil olid vaja teha veel viimased pingutused, et juhiload kätte saada (loe ka: Kuidas võimalikult kiiresti juhilubade omanikuks saada?), lisaks käisime Telliskivi kirbuturul, et oma üleliigsele maisele varale uus elu anda (loe ka: Viis põhjust, miks minna kirbuturule oma asju müüma). Seejärel ei jäänud muud üle kui teha veel viimane kräu sõpradega ja teele asuda (loe ka: 40 magamata tundi ja hilinenud lend ehk viimased ettevalmistused ning seiklus võib alata).

Uus-Meremaa pinnale jõudes oli meil juba esimene majutuskoht olemas (Loe ka: Esimene päev Uus-Meremaal – tehtud!). Teine päev Uus-Meremaal ja juba saime tunda, mis tähendab elada teadmisega -iga hetk võib tabada maavärin (loe ka: Meie esimene maavärin).

Neljandal päeval soetasime endale auto (loe ka: Kuidas osta Uus-Meremaal autot, mis kohe ära ei laguneks?) ning hiljem saime aru, et üks auto kahepeale ei pruugi alati kõiki probleeme lahendada (loe ka: Kahekesi ühe autoga – võimalik või võimatu?). Ja siis lihsat avastasime, mida Aucklandil meile pakkuda on (loe ka: Top 5: Esimese nädala eredaimad elamused ja Kuidas harjuda ajutise eluga?).

Aucklandis olles külastasime paradiisisaar Waiheket ja sealseid veiniistandusi (loe ka: Teejuht läbi Aucklandi väikesaare Waiheke veiniistanduste), Rangitotot (loe ka: Rangitoto – meie esimene vulkaanitipp) kuid ka pisut kaugemal asuvat Coromandlit (loe ka: Pikk nädalavahetus Uus-Meremaa moodi) Ühtlasi veetsime esimest korda elus jõulud suvises kuumuses (Loe ka: Kurat, kus on jõulud?).

Seljatasime tööotsingud, mis polnud alati lihtsamate killast (loe ka: Varajane jõulukink ehk kuidas mind enne jõule lahti lasti; Kontorist põllule – edasi või tagasikäik?; Kuidas Work & Holiday viisaga tööd otsides ebaõnnestuda?)

Ning veelgi enam – arenesime ja muutusime avatumaks nii individuaalselt kui ka paarina (loe ka: Kuidas harjuda ajutise eluga?; Kui on tunne, et kõik on juba nähtud?, Kuidas välismaal elamisest maksimumi võtta?; Viis põhjust, miks koos elukaaslasega reisida; There is no need to travel to the other side of the world to be happy).

Veebruaris alustasime oma roadtripiga ning kulgesime mööda põhjasaart lõunasaarele (loe ka: Elu autos – vahel tunnedki end nagu kodutu, aga see tunne on okei) ning peale Queenstowni jõudmist otsustasime – jah, see on koht, kus me tahame kauemaks jääda. Võib julgelt öelda, et Queenstownis elukohta ja tööd otsida pole kindlasti lihtsamate killast.

Kui aasta hakkas vaikselt täis tiksuma, oli meil tuleviku osas mitmeid erinevaid variante: kas jääda kauemaks ja võtta vastu Henrile tehtud tööviisapakkumine või liikuda edasi (loe ka: Kuidas me ostsime üheotsapiletid Balile?). Peale pikka kaalutlemist valisime viimase – puhkasime kuu aega Balil, et seejärel uut elu Austraalias alustada.

Teresa Liivak vuntsib nii siin kui teisel pool maakera

Kohtusime Teresaga esimest korda Aucklandis. Kõik silmnähtavalt pettunud Uus-Meremaa sombuses ja hallis kevadpäevas, seadsime neljakesi – mina, Henri, Teresa ja tema elukaaslane Taavi – oma sammud kohalikule autoturule, eesmärgiks olla toetavaks jõuks Teresa ja Taavi Uus-Meremaa backpackeri eluks perfektse autobussi leidmisel. Ja tore ju niisamagi kohata seniteadmata kodumaalasi maailma kõige kaugeimas võimalikus sihtkohas.

Read more

Sellest, miks Lonely Planet meie vajadusi ei rahulda

Sydney lennujaamas Bali lendu oodates kõndisime mööda Lonely Planeti raamaturiiulist ja mõtisklesime omavahel maailmakuulsa reisijuhi fenomeni ning selle olemasolu olulisust meie jaoks. Tund aega hiljem internetti avades sattus Facebookis juhuslikult ette Nomadic Matt’i artikkel What’s the Matter with Lonely Planet?”. Milline ajastus! Tegime artikli huviga lahti ja eneselegi üllatuseks leidsime nõustumiskohti rohkem kui mitu.

Taavi Paomets elust Uus-Meremaal: “Mulle meeldib mõte aeg-ajalt võõrkehaks olemisest!”

Tuulise Wellingtoni mäenõlval asuvast korterist kostub Uus-Meremaa lauljanna veel ilmumata EP, mille salvestamise ja produtseerimise kallal on Taavi nokitsenud viimased paar kuud. “Nüüd on tarvis veel lood omavahel tervikuks siduda ja ongi valmis,” jõuab muusik, tuntud ka kui Avoid Dave, viimase kohaliku projektiga peagi ühele poole. On kindel, et Taavi näol pole tegemist klassikalise Work & Holiday viisaomanikuga. Tema jaoks ei ole suurt vahet, kas ta on siin või Eestis. Oma enda loodud töökoht on tal olemas kõikjal.

Read more

Kui on tunne, et kõik on juba nähtud

Uurisime meie praeguselt majanaabrilt, millised on tema kahe Uus-Meremaal elatud aasta jooksul kõige meeldejäävamad kohad. “Milford Sound? “Mount Cook? Fox Glacier?” küsisime oodates kinnitust sellele, mida me igalt poolt juba sadu kordi kuulnud oleme. “Mulle ei meeldi käia seal, kus kõik käivad. Mul on tunne, et ma olen seda juba piltidelt näinud ja seal pole midagi uut”. Mul ei tekkinud isegi tahtmist vastu vaielda. See mõte on mind oma erinevates versioonides viimasel ajal jälitanud. Read more

Kuidas välismaal elamisest maksimumi võtta?

Plaanide tegemine on meil igal juhul käpas. Vaikselt ja varsti on käpas ka leppimine tõsiasjaga, et kõik plaanid muutuvad. Ega see inimloomusele lihtne pole, kui kõik teed on valla ja päriselt peabki kogu aeg otsuseid langetama. Rahalised vahendid on piiratud, aeg lendab linnutiivul ja selline tunne on, et tahaks teha kõike (ja kohe!). Miks see aga nii lihtne pole, kui esmapilgul tundub ja kuidas me sellega siiani toime oleme tulnud?  Read more

There is no need to travel to the other side of the world to be happy


The following post is intended for participation in the giveaway at bookyogaretreats.com and bookyogateachertraining.com.

Mornings are my favourite. The rising sun makes my room shine and every day feels like I am starting with a clean slate. Sitting on the terrace and drinking coffee, I can see the world’s most beautiful camel-coloured mountains, which are completely and incomparably unique every time, and their reflection on the lake is even more magical. In order to see such beauty, I packed my backpack more than six months ago and moved to the other side of the world – New Zealand, which is the furthest point to which I could come to from my homeland of Estonia.

But beautiful nature is not the actual reason I am here. I have everything I need in Estonia. A great job, wonderful friends, a plan to start with my postgraduate studies, to buy an apartment with my life partner and to make it my ideal dream home by designing it. I have never seen myself living abroad and at first I was really afraid to speak English. Being here, there was no choice but to deal with it. What is this power that makes you leave everything safe and step into the unknown?

Expectations

Thus, something was not exactly how it was supposed to be. It is always easier to believe that a major life change will help to fix or get other things in your life in order. That goals like regular exercise and healthy eating can be more easily accomplished in another environment. That then there will be time to read all the books, which have been waiting for their turn for a long time or to continue with an old and forgotten hobby.

It is always easier to believe that a major life change will help to fix or get other things in your life in order.

For some time it might work. A new start makes you look at life from a new point-of- view, but when you let things go, the routine will come back one day, which is the reason you ran away to the other side of the world. Something is always missing. The initial excitement will disappear. Just as a hippie from a local music store said “How long will you look at the same mountains?”

Soon I started to realize the obvious. These same mountains and their reflection in the lake is something one can get sick of within a week. At the same time, it could still leave you speechless after twenty years. It all depends on me. I felt that I needed to work on myself a lot more.

Changes

I added 20 minutes of yoga to my every day routine from December to January – patience and being in the moment. In addition to the physical, my purpose was to also train thought patterns and learn “the art of being in the moment”. Just as it takes time to see the physical form and resistance, it also takes time to train the spirit.

I have learned a great deal more about myself during the past six months than I had in my whole life previously. Self-confidence, success and happiness – these are all already inside me right now. I just tend to forget it often. The expression “I do not have time!” has a completely new meaning for me here. If I catch myself saying that in my head, the next moment I will realize that it is complete nonsense. It is up to me whether I find the time or whether I put something aside intentionally to wait for its time. Because you cannot have everything at once.

Self-confidence, success and happiness – these are all already inside me right now.

Even so, I still know that one of my current priorities is to develop my physical and mental side. Yoga camp in New Zealand, in the midst of beautiful nature, seems more than appropriate for this. This is also the reason why I want to spend 8 days in Whangarei’s yoga retreat and focus on self-development without distracting factors. But the most important thing is to remind myself that I can start all of this again now, in this moment, immediately.

Ratastel seljakotirändur – vaba hing või muidusööja?

Estlanders, autos elamine, uus-meremaa

Meie ümber käib elu – saksa backpackerid mängivad kaarte ja joovad õlut; taamal tinistab pika patsiga noormees ennastunustavalt kitarri; nii mõnigi seltskond sööb, pott süles, õhtusööki. Ühtlasele kuivkäimlahaisule vaatamata on tegemist idüllilise kohaga, mida ääristab pisikese kärestikuga, muidu rahulikult kulgev jõgi. Paadisilla külge seotud veinipudelid, tümpsuv tehno ja kanepilõhn tunduvad niivõrd loomuliku osana. Meid on kokku ligi paarsada. Muidu nii kirju seltskonna peale on meil vähemalt üks ühine tegur – keegi meist ei eelista vabas looduses ööbimise eest maksta.

Read more

Elu autos – vahel tunnedki end nagu kodutu, aga see tunne on okei

Elu käib neil päevadel hoopis teises rütmis. Oleme juba 12 päeva ratastel olnud ning maganud just seal, kus sel hetkel sisetunde järgi kõige õigem tundub. Ma ei mäletanudki, mis tunne on hommikul karges päikesetõusuga autost välja astuda ja õhtul päikeseloojanguga ööle vastu minna; elada hetkes ja saata päev mööda täpselt nii nagu parajasti sisetunne ütleb. Lõpuks on see käes. Hetk, mida me oleme oodanud alates sellest ajast, kui langetasime otsuse Uus-Meremaale tulla.

Read more