Kontorist põllule – edasi- või tagasikäik?

“Kas sa tuled homme ka? Paljud ei tule. Nad peavad ühe päeva vastu ja siis loobuvad.” 20ndates eluaastates esmapilgul tagasihoidlikul india päritolu neiul oli see kolmas päev maasikapõldude vahel. Ometi noppis ta sellise vilumusega nagu oleks seda juba aastaid teinud. Kolmandal päeval sain aru, et nobedus tulebki aja ja… ahnusega. Iga säravpunane mari, eriti kui see on oma suuruselt peaaegu võrdväärne rusikaga, mõjutab kohta seinapealses edetabelis. Mõne maasikalise jaoks ei ole takistuseks isegi see, kui mari ei pesitse temale ette nähtud vaol. Korjatud kilod on ju omakorda võrdväärsed kolmapäeval kontole laekuva palgaga. Read more

Kahekesi ühe autoga – võimalik või võimatu?

Keegi ei sõida bussiga. Välja arvatud mina ja mõned üksikud veel. Tundub, et igal vähegi liikuval Aucklandi tööinimesel on oma auto ning täiesti arusaadav miks. Et meie elukohast bussiga üldse kuhugile jõuda, peab varuma rohkelt aega ja teinekord liitma ka jalavaeva. Seega, kui me oleme kaks aktiivset inimest ja meil on üks auto, siis kuidas me liikleme? Meie siinset logistikat ei saa küll ilmselt võrrelda Tallinnast väljas elava aktiivse eluviisi ja mitmelapselise pere transpordisüsteemidega, kuid omamoodi skeeme vajavad mõlemad.

Read more

Rangitoto – meie esimene vulkaanitipp

Kui laupäeva hommikul selgus, et ilm kannatab suure tõenäosusega välitegevust, läks meil kiireks. Henri võttis Lonely Planeti lahti ja hakkas sihtkohta otsima, mina läksin samal ajal Marie’d ja Henrikut äratama. Peale kiiret plaanipidamist oli asi otsustatud. Sihtkohaks saab Rangitoto – saar, kus asub Uus-Meremaa noorim vulkaan ning kus pole ühtegi poodi ega muid turiste peibutavaid rahakulutamisatraktsioone (kui ekskursiooniteenused välja arvata). Ainult puhas vulkaanipursetest puudutada saanud loodus.

Read more

Killuke budismi meie naabruskonnas

Märkasin Fo Guang Shan templit juba Aucklandi saabumise esimesel päeval ning teadsin, et sinna tahan ma kindlasti jõuda. Silm peatus sellel eelkõige tuttavlikkuse pärast. Olime ju alles käinud Hong Kongi templeid avastamas ja nüüd asub üks samalaadne kohe meie naabruskonnas, täpsemini 500 meetri kaugusel. Võtsin tööotsimisest vaba päeva ja kuna üle pika aja oli meil ka peaaegu ilus ilm, siis teadsin – täna on see päev!

Read more

Kuidas harjuda ajutise eluga?

Olen pidanud endale iga päev meelde tuletama – Work & Holiday ning Uus-Meremaal elamise mõte ei ole asjade omamine ega karjääri rajamine. Siin ei loe, kus sa elad, millise autoga sõidad, kes on sinu tuttavad, milline on sinu taust või tööalased tulevikuväljavaated. Kõlab loogiliselt? Minu jaoks ka. Aga… ometi olen ma siin olles ka paraja koguse pisaraid valanud.

Read more

Kuidas asjad enda kasuks tööle panna?

Meie praeguses elukohas, Aucklandi kesklinnast 45-minutilise autosõidu kaugusel, on tänavad ääristatud külg-külje kõrval pesitsevate majadega. Pereelamud, võiks nende kohta öelda, kuigi ühtegi last pole ma veel siin ümbruskonnas näinud. Meiega koos elab veel igapäevaselt kaks paarikest, majaomanik Andrea ning aeg-ajalt ka Airbnb kaudu öö või kaks peatuvad seljakotirändurid. Ehtne kommuunielu. Viimaste pärast on meil ka tavaks oma toa ust lukustada. Kunagi ei või teada…

Read more

Tõestamine Uus-Meremaa moodi

Elu alustamine siin on kohati kentsakas. Muudkui tõendad ja allkirjastad, kinnitad ja eitad. Et anda oma panus Uus-Meremaa tööpõllul, on vaja IRD numbrit. Selleks, et IRD numbrit taotleda, peab olema pangakonto ja tõendus paarist ülekandest. Kui me panka läksime, et kontot avada, oli meil omakorda vaja tõendavat paberit, et me ikka tõesti siin elame. Kuna me polnud saanud veel siinsesse postkasti ühtegi arvet ega kirja, lasime majaomanikul kirjutada avalduse. “Mina, … kinnitan, et Kadi Hainas ja Henri Soosalu elavad aadressil …”. Lihtne. Aga see pidavat toimima ka ainult ANZis ning kuuldavasti võib juhtuda ka seda, et majaomanikul palutakse sinuga koos panka tulla.

Read more

Kuidas osta Uus-Meremaal autot, mis kohe ära ei laguneks?

Kuna elame hetkel Aucklandis, mis on populatsioonilt suurim linn Uus-Meremaal (1 417 910 inimest), siis autoostuga väga pikalt venitada ei saanud. Juba esimesel päeval saime aru, et autota liiklemine on siin meeletu ajakulu. Võtame kasvõi lihtsa näite – meie kodust lähimasse poodi kulub jalutades aega 40 minutit, autoga aga seitse. Kui Kadi otsis teed lähimasse raamatukokku, siis kilomeetreid oli sinna ainult kuus, kuid bussiga võtaks minek aega üle tunni.

Read more

Top 5: Esimese nädala eredaimad elamused

Meil on vedanud, sest elame hetkel koos eestlasest Hendriku ja kanadalannast Mariega, kes on väga palju meie kohanemisele kaasa aidanud ning jõudnud tutvustada mitmeid lahedaid kohti. Samuti oleme ka iseseisvalt pisut autoga ringi trippinud ning näinud esimesi rohkete lammastega vürtsitatud kauneid vaateid. Seega siit tuleb meie Uus-Meremaa esimese nädala top 5 külastatud kohtadest (paberimajanduse, dokumentide ning autoostuga seotud postitused tulevad ka varsti!).

Read more

Meie esimene maavärin

Henril läks kell 7 hommikul uni ära (seda juhtub vahel) ja ta läks läpakaga teise tuppa hängima. “Sa ei usu, mis juhtus,” tuli ta mõne aja pärast ärevalt tagasi. Unesegasena ei saanud ma õieti midagi aru. “Uus-Meremaad tabas maavärin.” No mida! See on ikka uskumatu küll, et oleme Uus-Meremaal olnud vähem kui 24 tundi ja juba juhtuvad sellised asjad. See on täiesti uutlaadi probleem meie elus ja loodame, et me ei pea sellega harjuma.

Read more