Ei ole vaja teisele poole maakera rännata, et õnnelik olla

Hommikud on mu lemmikud. Tõusev päike paneb toa särama ja iga päev tundub nagu puhtalt lehelt alustamine. Terrassil kohvi juues vaatavad mulle vastu maailma ilusaimad kaamelikarva mäed, mis on iga kord täiesti võrratult omanäolised ning nende peegeldus järveveel veelgi maagilisem. Et sellist ilu näha, pakkisin rohkem kui pool aastat tagasi seljakoti ja kolisin teisele poole maakera – Uus-Meremaale, mis on kõige kaugem punkt, kuhu ma üldse oma kodumaalt, Eestist tulla saaksin.

Ilus loodus pole aga tegelik põhjus, miks ma siin olen. Mul oli Eestis kõik olemas. Suurepärane töö, imelised sõbrad, plaan magistrisse astuda, koos elukaaslasega korter osta ja see oma ideaalseks unistuste koduks disainida. Ma pole kunagi näinud ennast välismaal elamas ning inglise keeles rääkimist kartsin ma nagu kulutuld. Siin olles aga polnud mul muud valikut kui hakkama saada. Mis on see jõud, mis paneb kõik turvalise jätma ja tundmatusse astuma?

Ootused.

Järelikult polnud midagi päris nii nagu peaks. Alati on lihtsam uskuda, et suur elumuutus aitab kõiki teisi asju oma elus korrastada või järjele saada. Et eesmärgid nagu regulaarne trenn ja tervislik toitumine on teises keskkonnas palju lihtsamini saavutatavad. Et siis jääb aega lugeda kõiki raamatuid, mis on ammu oma järge oodanud, või jätkata vana ja ununud hobiga. Mõnda aega see ehk õnnestubki.

Uus algus paneb elu värskest vaatenurgast nägema, aga kui asjadel minna lasta, saabub ühel hetkel ikkagi rutiin, mille eest sai teisele poole maakera põgenetud. Alati on midagi puudu. Esialgne vaimustus kaob. Nagu ütles hipi kohalikust muusikapoest, siis “Kaua sa ikka ühtesid ja samu mägesid vaatad?”.

Õige pea hakkasin ma vaikselt mõistma ilmselget. Need samad mäed ja järvepeegeldus võivad mind ära tüüdata juba nädalaga. Samas võib see mind sõnatuks võtta ka kahekümne aasta pärast. Kõik sõltub minust endast. Tundsin, et ma pean endaga veel palju tööd tegema.

Muutused.

Detsembrist jaanuarini tõin enda igasse päeva 20 minutit joogat – kannatlikkust ja hetkes olemist. Lisaks füüsilisele oli minu eesmärgiks treenida ka mõttemustreid ja õppida “hetkes olemise kunsti”. Nii nagu füüsilise vormi ja vastupidavuse nägemiseks läheb aega, võtab aega ka vaimsuse treenimine.

Ma olen viimase poole aastaga õppinud enda kohta rohkem kui kogu oma varasema elu jooksul. Enesekindlus, edu ja õnn – need kõik on mu sees olemas juba praegu. Ma lihtsalt kipun seda sageli unustama. Väljend “Mul pole aega!” on siin minu jaoks hoopis uue tähenduse saanud. Kui ma taban end mõttes seda ütlemas, saan järgmisel hetkel aru, et see on täielik jama. See on minu teha, kas ma leian selle aja või panen asja teadlikult oma aega ootama. Sest kõike korraga ei saa.

Kõige olulisem on aga endale meelde tuletada, et saan selle kõigega taas algust teha just nüüd, praegu, kohe.

Tekst ilmus siin blogis esimest korda Bookyogaretreats.com konkursi raames 31.märtsil 2017 ning pälvis tunnustuse esiviisikus.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *