Elu autos – vahel tunnedki end nagu kodutu, aga see tunne on okei

Elu käib neil päevadel hoopis teises rütmis. Oleme juba 12 päeva ratastel olnud ning maganud just seal, kus sel hetkel sisetunde järgi kõige õigem tundub. Ma ei mäletanudki, mis tunne on hommikul karges päikesetõusuga autost välja astuda ja õhtul päikeseloojanguga ööle vastu minna; elada hetkes ja saata päev mööda täpselt nii nagu parajasti sisetunne ütleb. Lõpuks on see käes. Hetk, mida me oleme oodanud alates sellest ajast, kui langetasime otsuse Uus-Meremaale tulla.

Me ei planeerinud palju. Muidugi panime paika kohad, mida põhjasaarel kindlasti näha tasuks, aga seejuures jätsime end vabaks. Kui taevast sajab pussnuge või lihtsalt pole õiget tunnet mägede vallutamiseks, siis see on okei.

Ma ei mäletanudki, mis tunne on hommikul karges päikesetõusuga autost välja astuda ja õhtul päikeseloojanguga ööle vastu minna; elada hetkes ja saata päev mööda täpselt nii nagu parajasti sisetunne ütleb.

Samuti ei vaeva me enda pead ööbimisega ning püüame sellele kulutada nii vähe kui võimalik. Praeguseks on see õnnestunud edukalt ning me pole sellele raisanud sentigi. Tuleb lihtsalt loominguliselt läheneda. Ja kui ärkamegi hommikul kohaliku kurja ähvarduse, “Police is on their way” peale või saame aru, et möödakõndivad inimesed vaatavad kõigepealt meid, siis meie gaasipliidil küpsevat omletti ja seejärel meie neljarattalist kodu ja mõtlevad: “On alles kodutud. Kindlasti jätavad oma prügi siia vedelema ja lähevad järgmisse kohta lagastama,” siis vähemalt me ise teame, et oleme keskkonna vastu sõbralikud ja austavad ning andnud endast parima, et keegi end häirituna ei tunneks.

Kui ööbimisplatsi ääres parajasti laipa otsitakse, siis me ei lase sellest end heidutada. Korraks hakkab ikka kõhe, aga päeva lõpuks on see lihtsalt osa elust. Kui ujulasse minnes öeldakse “Sorry, we are closed, because there is a poo in the pool”, kehitame õlgu ja võtame järgmise. Kui tasuta telkimisplatsil backpackeritele ürituselt üle jäänud delikatesse täis toidukarpe jagatakse, oleme tänulikud. Kui teel olles tööd pakutakse ütleme küll sõbralikult ei, kuid talletame selle teadmise tagumisse ajusoppi. Ei või iial teada, kuidas meie plaanid edasi kujunevad.

Samas ei saa salata, et vabadusele vaatamata olen end tabanud mõtlemast: “Tahaks seda teist või kolmandat…” ja hetk hiljem saan aru, et see on täielik rumalus. Mingi inimeseks olemisele omane sisemine hääl, mis ei lase kunagi rahul olla. Alati on midagi puudu. Meie moodi kulgemine on suurepärane viis nendele mõtetele otsa vaadata ja enda sees taibata, mida tegelikult õnneks vaja on.

“Tahaks seda teist või kolmandat…” ja hetk hiljem saan aru, et see on täielik rumalus.

tripime 66

Praegu on siin reisimiseks suurepärane aeg. Koolivaheaeg on läbi, inimesed tagasi tööl ning suvi hakkab lõppema. Ilmad on veel soojad ning hullumeelsetest rahvamassidest on järele jäänud rahulikult kulgevad teelised. Ja meil on lisaks üksteisele auto, söögivahendid, pliit, madrats ning lisaks toidu- ja kütuseeelarvele oleme planeerinud raha ka tegevustele. Mis sa hing veel tahta oskad. Mugav elu!

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *