Ene Sepp: Uus-Meremaa keeras kõik plaanid peapeale

Plaanid aastaks välismaale elama ja reisima minna? Mõtle hoolikalt järele, sest kõik siiani nii kindlad plaanid võivad hetkega uue suuna võtta. Uus-Meremaal aasta veetnud Ene Sepaga just nii juhtuski.

Meil on hea meel esitleda reisiblogi Estlanders esimest külalisautorit Ene Seppa!

Sisenesin Uus-Meremaale…

… 2015. aasta 21. jaanuaril. Kuna olin just alustanud magistriõpingutega ja soov oli semestrile kenasti joon alla tõmmata, sai kuupäev valitud ülikooli tõttu. Nii et 17. jaanuaril olin veel loengupingis ja 19. jaanuaril juba Tallinna lennujaamas lennukile astumas. Takkajärgi vaadates täitsa okei aeg, millal riiki vahetada. Tööturu osas oli ka lihtne, sest keset turismihooaega saabudes on töökätest suur puudus ja nädal pärast saabumist alustasingi juba ettekandja ametipostil. Planeerisin jääda terveks aastaks ning nii ka läks  – Uus-Meremaalt lendasin ära 18. jaanuaril.

Mõte välismaale kolida tuli siis, kui…

ENE… lugesin kunagi ammu raamatut „Minu Alaska“. Esialgne idee autori jälgedes Alaskale tööle suunduda aga muutus ja kui gümnaasiumi lõputunnistus käes, siis 2010. aastal suundusin hoopis Saksamaale, kus Euroopa Vabatahtliku Teenistuse programmi toel aasta aega elasin ning töötasin. Esimeseks välismaa kogemuseks lausa ideaalne programm, sest saad kodust eemale, aga samas on tugivõrgustik olemas ja rahaliselt riski pole. Saksamaalt tagasi tulles mõtlesin, et nüüd on elu välismaal proovitud ja võin rahulikult Eestisse jääda, sest nii uskumatu kui see ka ei tundu, siis olen alati näinud oma elu Eestis ja ma ei ole kunagi mõelnud, et tahaksin jäädavalt välismaale kolida.

Läks aga nii, et 2014. aasta kevadsemestri veetsin Erasmuse programmi abil Austrias õppides. Sealt naastes mõtlesin taas, et elu välismaal on kahel korral proovitud ja nüüd võin kohe kindlasti rahulikult Eestisse jääda. Reisipisik ei jätnud aga rahule, mõned loetud raamatud pigem suurendasid soovi taaskord kuskile ära minna ja nii kaua see idee hinge näris, kuni Uus-Meremaale jõudsin. Esimest korda kodust nii kaugele ja ilma mingi programmi toeta.

Reisipisik ei jätnud aga rahule, mõned loetud raamatud pigem suurendasid soovi taaskord kuskile ära minna.

Kõige kaugema punkti Eestist valisin, sest… fairy-falls-3

 Austraalia oli minu jaoks liiga palav ning mürgiseid loomasid täis ja lisaks oli tunne, et iga teine sõber ja lehma lellepoeg on juba Austraalias käinud. Uus-Meremaa jättis samas parajalt eksootilise ja omapärase mulje. Juhul kui Uus-Meremaa viisat poleks saanud, oleksin proovinud saada Kanada viisat, mille taotlus avati hiljem. Kuigi mulle tohutult meeldib reisida, siis oma piirangu seadis ka rahakott. Ehk siis kuna mul niisama reisimiseks raha pole, oli vaja varianti, mis lubaks töötada ja reisida. (Eestil on just nende kolme riigiga Working Holiday viisa programm.)

Keegi oleks võinud mulle varem öelda, et… 

… aasta Uus-Meremaal nii palju mu plaane muudab ja seniselt mõeldud tulevikku kahtluse alla seab. Saksamaa ei teinud seda. Austria ka mitte. Miks siis Uus-Meremaa peaks erinema? Esimesed pool aastat ei juhtunudki midagi, aga suusamäel töötades hakkasid järjest uued mõtted ligi hiilima, mis praeguseks on tipnenud sellega, et minu kena plaan „aasta puhkust/reisimist Uus-Meremaal, seejärel magistri lõpetamine ja Eestis sotsiaaltöö valdkonnas töötamine ning internetisotsiaaltöö arendamine“ on vastu taevast lennanud.

Minu lemmikuks reisinipiks on selle aja jooksul saanud…

  • … liigse planeerimise vältimine ja otsus võtta asju rahulikult. Muidugi tegin ma plaane, et mida ja kus teha, aga jätsin nii palju loksumisruumi, et kui ma tahtnuks kuskil kauem olla, siis oli see võimalus olemas või kui ilm/eelarve mõned tegevused ära rikkus, siis ma paanikasse ei sattunud. Muidugi võib ka nädalate kaupa ühest kohast teise tormata, aga pikema perioodi jooksul on see ajule nii suur informatsiooni üleküllus, et sellest ei tule midagi head. Vähemalt mina tundsin küll, et mõnikord oli laisklemine ning ühes kohas olemine ainus asi, mida mu hing ihaldas.

Muidugi võib ka nädalate kaupa ühest kohast teise tormata, aga pikema perioodi jooksul on see ajule nii suur informatsiooni üleküllus, et sellest ei tule midagi head.

  • … prioriteetide seadmine. Mõtle välja, mida sa tahad teha ja tee seda, mida sa tahad teha. Uus-Meremaal on tohutult asju/kohti, mille kohta öeldakse, et kui sa seda teinud/näinud pole, siis pole sa Uus-Meremaal käinud. Mis praegu pähe tulevad on nt: benjihüpe Queenstownis, Milford Soundis laevatuur, Tongariro ühepäevane matk, Abel Tasmani rahvuspark, Wai-O-Tapu Thermal Wonderland, delfiinidega ujumine ja Sky Toweri külastamine Aucklandis. Mis on eelmainitud asjade ühisnimetaja minu jaoks? Ma ei teinud neist mitte ühtegi. Sellest hoolimata oli mu Uus-Meremaa aasta nii ülimalt vinge, et ei tea, keda selle eest tänada.

Ja kui mulle tundus, et „Oi, seda tahaks nii väga teha!“ aga rahakott või ajalimiit hetkel peale ei hakanud, siis ma lihtsalt kehitasin õlgu ja ütlesin iseendale: „Selge, järgmine kord Uus-Meremaale tulles võtab plaani.“

ENE SEPP
Üks esimesi pilte, mida Uus-Meremaale jõudes tegin. Suveidüll Waiheke saarel Little Oneroa rannas.

Olen avastanud enda jaoks, et…

 … ma väga naudin üksinda reisimist. Muidugi on üksinda reisimisel omad miinused, aga samas olen ma hakanud hindama seda, et lähen, kuhu tahan, millal tahan ning teen seda, mida tahan. Enam ei tundu ka päevas 500km sõitmine nii jube, kui varem arvasin!

Kohale jõudes mõistsin, miks…

… eestlaste blogisid Uus-Meremaal Working Holiday tegemise kohta tuleb lausa tikutulega taga otsida. Esiteks on siinse interneti kättesaadavus ja kiirus hoopis midagi muud, millega me oleme Eestis ära hellitatud. Teiseks on nii palju teha ja näha, et aja leidmine fotode ülevaatamiseks ja teksti kokkukirjutamiseks, on peaaegu võimatu. Praegugi on mitu postitust oma järjekorda ootamas ning ingliskeelset blogi ei ole ma peaaegu üldse jõudnud täiendada.

Oodatust raskemaks osutus…

…sõprade ja perega kontakti hoidmine, sest tahad või ei taha, nii suur ajavahe hakkab ikkagi mõju avalama. Ja kui kohapeal tekivad uued sõbrad, siis ei taha kogu aeg neid ka hüljata ja omas mullis istuda.

Minu kõige suuremaks feiliks on selle aja jooksul olnud…

… ID-kaardi kehtivuse lõppemine. Ma ei tea, kas ma unustasin vaadata või arvasin, et küll Uus-Meremaal uue teen, aga ühel hetkel avastasin, et ID-kaart ei kehti enam ehk aidaa suuremad pangaülekanded ja digitaalne allkirjastamine. Hetkel aasta lõppedes ei ole õnneks kumbagi vaja läinud aga näiteks aasta algul sai mõlemat tehtud.

Soovitus: kontrollige kõikide dokumentide kehtivusajad üle!

Minu seljakotis on alati:

  • kvaliteetsed matkasaapad
  • minu 5-aasta päevik
  • veekindel jope
  • kompaktne kaamera
  • pusa
  • eesti kommid (seni kuni ma need ära söön või laiali jagan)
  • tantsu- ja laulupeo fliistekk, mida saab kotiks kokku pakkida
  • õmbluskomplekt

Sa pole Uus-Meremaal käinud, kui ei ole:

  • suusatanud Eesti suvel ja Uus-Meremaa talvel (muidugi soovitan valida Ruapehu mäe, kus ainsana maailmas asub suusakuurort aktiivsel vulkaanil)
  • matkanud mõne mäe otsa, istunud ja vaadet nautinud
  • vaadanud ihuüksinda päikesetõusu (Cape Reinga ja East Cape on ideaalsed kohad) ja tundnud, et kuigi sa võid olla hetkel nii üksi, kui üksi, siis see on okei
16118376_10211919608170949_1530028905_n
Imeline vaade Uus-Meremaa Lõunasaarel, kui ronisime 3.5h Gertrude Saddle’i otsa

 Oma lapselapsed tüütan ära lugudega…

… suusakuurordis töötamisest. See on hetkel üks suur miinus, et kui keegi küsib, et mida ma ka Uus-Meremaal teinud olen, siis ma jään kinni sellesse, mida ma mäe peal tegin, kuigi see oli vaid neli kuud tervest aastast!!! Aga mis ma teha saan, et seal nii lahe oli!

  • Tööleminek tähendas seda, et panin suusasaapad jalga, võtsin suusad kätte ning sõitsin liftiga (või rajamasina taga) üles. Töö lõppedes sai mööda inimtühjasid nõlvasid alla suusatada.
  • Mõnikord oli nähtavus nii hea, et nägi kaugel asuvat Taranaki vulkaani. Teinekord oli nähtavus aga nii halb, et nägid vaevalt paar meetrit ettepoole ja suusatasid justkui vati sees ehk sa ei taju oma kiirust, sa ei saa aru, kas sa oled rajal või mitte, sa ei tea, kas sa liigud alla või üles, paremale või vasakule.
  • Peitsin ennast lumekoobastesse, et laviinikoerad saaksid mind üles otsida.
  • Lähim baar oli mu toast 18s kaugusel ehk alumisel korrusel. Ja kuigi ma nii palju väljas pidutsemas ei käinud, kui mõned majakaaslased, siis oli omamoodi huvitav kogemus ühe õhtu jooksul neli korda pubisse minna, sest vahepeal hakkas igav ja tulin koju ära aga siis ei viitsinud magama minna, läksin baari tagasi jne jne.
16118152_10211919608130948_2117425245_n
See hoone pildi keskel on maailma parim töökoht – Giant Café Turoa suusakuurordis.

Peale Uus-Meremaalt kodumaale naasmist…

plaanin vähemalt magistriõppe järgmise semestri edukalt ära teha. Tasapisi on vaja hakata kandideerima Austraalia (mäletate veel teksti algust, kus ma mitte mingil juhul Austraaliasse ei tahtnud minna?) suusakuurortidesse, et sinna loodetavasti talvehooajaks tööd leida ning siis juunist septembrini seal olla. Pärast seda on hetkel kõik väga lahtine.

Ei soovita teistele otsust Uus-Meremaale kolida, sest…

kõik plaanid, mis sul enne Uus-Meremaale tulekut olid, saavad endale järsku väga ahvatlevana tunduvad alternatiivid. Need, kes ei ole sarnast kogemust läbi teinud, ei mõista sind ja vahet pole, mida sa teed – reisipisikust enam lahti ei saa!

Okei, tegelikult soovitaksin sest see annab võimaluse astuda välja oma igapäevaelust, proovida teisi töid, näha maailma hoopis uue nurga alt ja imetleda loodust, mida Eestis ei näe. Ja muidugi kõik need inimesed, keda sa oma teekonnal kohtad ja kes lühemaks või pikemaks ajaks end sinu südamesse uuristavad. 🙂

Ene Sepp
Rahvusvaheline seltskond (kaheksa erineva riigi kodanikud) Harry Potteri maratoni vaatamas. Mina olen lammas all vasakus nurgas.

Rohkem muljeid Ene aastast Uus-Meremaal leiad Ene blogist!

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *