Välismaale elama. Kas põgenemine reaalsuse eest?

Aga kui ma jääks praegu Eestisse, kuidas siis elu edasi läheks? Olen selle peale viimasel ajal päris palju mõelnud. Õhk on samuti kuidagi nii sügisene ja kõhe ja võõristav tunne on sisse tulnud, mis omakorda soosib selliste mõtete tekkimist. Just eile püüdsin seda tunnet sõnadesse panna. Jäin jänni, aga see on ilmselt midagi kergelt nostalgitseva minevikku, aga samas ka tulevikku vaatava tunde lähedast. Kas ma teeks ikka kõike seda edasi, mida siiani teinud olen? Kummaline, kuid mulle tundub isegi, et ei loe mida ma siin täpselt teeks, ikka oleks imelik ja mitte päris see õige.

Reisimine ei ole rohi ega lahendus probleemidele

Lugesin mõnda aega tagasi Adventurous Kate’i blogipostitust reisimise tagamaade kohta. Seejuures keskendus ta seda tüüpi reisisellidele, kes võtavad võõra teekonna ette, sest nad ei tea, mida nad elult tahavad. Ehk siis nii-öelda escape reisijad, kes loodavad, et reisimine lahendab kõik nende probleemid ja toob ellu selguse. Olgu siis tegemist erialavaliku, ebatervislikust eluviisist vabanemise soovi või suhteprobleemidega. Kate kirjutab, et reisimine võib olla suurepäraseks võimaluseks, kuid see ei ole rohi ega lahendus probleemidele. Muidugi võib olla ka teisiti, kuid olen samuti veendunud, et reisimine ilma probleemide eest põgenemiseta tundub palju elutervem.  Peale seda olen mõelnud ega ma isegi salaja ja enesele teadmata millegi eest ei põgene?

Hiljuti sattusin vestlema üle pika aja vana tuttavaga, kes ütles mulle, et mul paistavad sihid nii paigas olevat. Seda on mulle varemgi öeldud ja teinekord olen ära tabanud ka pisut poriseva ning võib-olla isegi etteheitva alatooni: “Mis sul viga. Sa ju tead, mida sa elult tahad.” Eks ma teangi ja mul on alati (või noh, vähemalt viimased viis aastat, mil ma olen oma elu ja karjääri loomisel teadlikke samme astunud) sees olnud mingi sisemine kindus. “Küll laheneb,” või “Iga asi tuleb omal ajal”. See on hea teadmine, mis on aidanud kainet mõistust säilitada siis, kui tegelikult on ümber kaos – pangaarvel on 53 senti, tööl ei paista lõppu või ümbritsevad inimesed ei kõneta nii nagu varem.

Seletamatu kindlus ja valmisolek muutusteks

Nende alla läheb ka ilmselt luhtuvate pisemate või suuremate asjadega toime tulek. Oleme Henriga sel teemal nii mõnigi kord pikemalt peatunud, sest mina ei mõista, kuidas saavad teatud ebaõnnestumised teda nii endast välja ajada ning tema ei saa aru, kuidas ma ei suuda teatud asju ennetada. Jah, tõsi. Detailid, enda tähelepanu koondamine ja hetkes olemine. Näiteks kui telefon kukub maha ja ekraan läheb katki, siis võib ju mõelda, et oleks pidanud seda hoolikamalt hoidma, üht või teistmoodi kaitsma ja midagi poleks ehk juhtunud. Aga kui autol läheb rehv katki – kes on siis süüdi? Ja kui võtmed väljapoole ukse ette unustada või auto uksed lahti jätta olles ise täiesti muretult veendunud uste lukustamises? Ühesõnaga, teema, mille üle võibki vaidlema ja filosofeerima jääda, aga mis on järgmise aasta jooksul väga oluline, sest ma juba kujutan ette, kui palju ootamatusi meile teel ette tuleb. Pigem ongi ilmselt oluline see, et me mõlemad teeme endaga pidevalt tööd ja püüame teha endast oleneva, et võimalikult palju apsakaid ennetada ning mitte lasta juba juhtunud asjadel rivist välja viia.

Eks see olegi järjepidev protsess, aga kui kindluse ja põgenemise omavahelistest seostest rääkida, siis kõige selle valguses tundub mulle, et minu sisemine stabiilsus ei soosi põgenemist, vaid pigem tõesti olen valmis muutustega kohanema või siis hoopis vajan muutusi, millega kohaneda. Seega võiks arvata, et mõned mõtted lihtsalt tulevad õigel ajal ellu ja tunduvad nii õiged, et kõik muu tundub nagu tükk võõrast puslest. Kuigi ma ei tea, mis meid järgmistel kuudel ees ootab, jään huviga ootama vastust sellele, miks on Uus-Meremaa aasta meie elus vajalik.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *