Kes kurat tuleb ära oma erialaselt töölt, kui kõik on hästi?

Kes kurat tuleb ära oma erialaselt töölt, kui kõik on hästi? Kui seal on võimalik panustada millegi suure ja ühiskonnale vajaliku arengusse ning ümbritsevad toredad kolleegid, meeletu platvorm enesearenguks, tunne, et sind väärtustatakse? No vot.  Kes muu kui ikka meie. Igasugused mõtted tiirlevad peas ja loomulikult saame Henriga mõlemad ka sellest aru, et meie praegune otsus on vajalik, et oskaksime tulevikus mõlemad oma asja veelgi paremini ajada. Lihtsalt emotsionaalne ning siinsete asjade lõpetamisega seonduv pool käib ettevalmistuste juurde, mistõttu ei saa sellest rääkimata jätta.

Pühapäeval olin endaga emotsionaalselt pahuksis. Suutsin tühiste pisiasjade peale närvi minna ning kulminatsiooniks oli väike peotäis pisaraid. Läks pisut aega taipamaks, et tegelikult ongi ilmselt käes need imelikud äraminekueelsed emotsioonid, mis löövad välja siis, kui oodata ei oska. Olen ju enda arust kogu aeg sisemiselt minekuks valmis olnud, kuid viimaste päevade jooksul oleme mõlemad Henriga astunud reaalseid samme siinsest elust eemaldumise suunas ja nagu meie mõlema pealt näha, siis see ongi meid pisut tundlikeks teinud.

Kohustustest priiks

 “Kahekümne aasta pärast valmistavad asjad, mida Sa ei teinud Sulle suuremat pettumust kui asjad, mida Sa tegid. Nii et otsad lahti! Purjeta turvalisest sadamast minema. Uuri. Unista Avasta. /M. Twain/

 Oleme üdini tänulikud, sulle, et olid nii suurepärane kolleeg. Oleme korraga kurvad ja õnnelikud Su sammude üle! EDU KÕIGES!

Selline tekst ilutses kaardil, mille sain oma headelt kolleegidelt. Ja loomulikult olin üks nutu-panda. Nõutu on olla, kui tean, et ei peagi järgmist peatükki ajalooraamatusse kirjutama, meediapäringutele vastama, Facebooke haldama ja kodulehtedele teksti tootma (välja arvatud Reisiblogi Estlanders). Noortebändi ülesanded on samuti uuele meeskonnale üle antud ning nüüd olengi esimest korda elus nii, et mul pole ühtegi reaalselt tuntavat kohustust. Isegi siis, kui midagi konkreetselt tegema ei pidanud oli ikka alati tunne, et nii palju on teha. Jube imelik. Henril samamoodi. Tema viimane tööpäev oli juba reedel ning kui mina olin täna veel asjalik, siis kell 11 tegi tema alles hommikusööki ja kulges rahulikult päevale vastu. (Henri vastu: “Olen täna kõik dokumendid Google Drive’i skänninud, printinud välja viisad, lõputunnistused, dokumendikoopiad. Vahetanud matkakellal patarei, tegelenud uue fotokaamera otsingutega, muutnud Estlandersi SEO-d paremaks, teinud 2x süüa, tellinud uue pangakaardi, käinud Kadi töö ärasaatmispeo kringlil Narva kohvikus järel…  aga sina Kadi?”)

IMG_4085-001

No olgu. Järgnevad päevad lähevadki reaalselt juba reisile mõeldes. Aga selle pildiga seoses. Ühest küljest tahtsin, et see ilustaks kogu eelnevat tööjuttu (sest olgem ausad, vaatamata ajast ja kohast on igasugused erinevad töökõned alati kaaslaseks olnud). Teisalt – täna suutsin oma telefoni niimoodi maha kukutada, et kuulen häält teiselt poolt toru vaid siis, kui klapid peas või kõne on kõlarile pandud. See pole väga asi, millega tahaks paar päeva enne minekut tegeleda. Ja kui veel rääkida ebameeldivatest asjadest, mida sa ei taha, et enne reisi juhtuks, siis Henril on nohu ja mul on olnud samuti kahtlane enesetunne. Loodame, et rahvameditsiin ei lase asjadel kaugemale minna. Aga üldistest ettevalmistustest – veel on vaja mõned viimased asjad osta, pakkida, ärasaatmispidu ette valmistada ja natuke ka lihtsalt olla. Aga las kõik see emotsionaalsem pool nüüd jääb, sest tegelikult oleme ikka ühe ülikõva asjaga hakkama saanud!

2 thoughts on “Kes kurat tuleb ära oma erialaselt töölt, kui kõik on hästi?

  • Anett
    26/08/2016, 1:31 pm

    Huh, mul tuli isegi endal juba ärevus sisse seda lugedes 😀

    • 01/09/2016, 9:13 am

      Täna kohalikus Uus-Meremaa toidupoes osteldes tabas meid ka jälle kerge ärevus. Eks neid hetki ootab meid ees päris palju ilmselt ja tore, kui saame ja suudame ka edaspidi neid ärevushetki edasi anda. 🙂

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *