Kontorist põllule – edasi- või tagasikäik?

“Kas sa tuled homme ka? Paljud ei tule. Nad peavad ühe päeva vastu ja siis loobuvad.” 20ndates eluaastates esmapilgul tagasihoidlikul india päritolu neiul oli see kolmas päev maasikapõldude vahel. Ometi noppis ta sellise vilumusega nagu oleks seda juba aastaid teinud. Kolmandal päeval sain aru, et nobedus tulebki aja ja… ahnusega. Iga säravpunane mari, eriti kui see on oma suuruselt peaaegu võrdväärne rusikaga, mõjutab kohta seinapealses edetabelis. Mõne maasikalise jaoks ei ole takistuseks isegi see, kui mari ei pesitse temale ette nähtud vaol. Korjatud kilod on ju omakorda võrdväärsed kolmapäeval kontole laekuva palgaga.

Lepingust lähtuvalt peaks meile tagatud olema miinimumpalk (15,25 NZD/tunnis), kuid nobedad noppijad võivad teenida kilode pealt lisaraha. Seepärast töötavad paljud ka nädalavahetusel. Küll aga on juba kahel korral juhtunud, et meid lastakse töölt varem koju. Iseenesest ju tore, aga sellega võib julgelt oma palgast mõnikümmend dollarit maha arvutada. Samas peame töötama iga ilmaga. Sadagu vihma või olgu 30 kraadi sooja. Kuuldavasti on palju ka neid farme, kus vihmaga tööd tegema ei pea, kuid tasu on siiski garanteeritud. Puhas õnn või hoolikas eeltöö aitab seda eelnevalt välja selgitada.

Reeglitega võidu

Koheselt tehti ka selgeks, et oma isiklikke seljakotte põllule kaasa võtta ei tohi, sest muidu äkki topid kõigepealt oma koti maasikaid täis. Ilmselt on nad näinud igasuguseid. Lepinguski on seetõttu punkt, et meie kotte võidakse läbi otsida. Samuti pead olema hoolikas ja märgistama iga enda korjatud aluse topelt – muidu pole pärast kedagi süüdistada, kui sinu aluseid arvestatud pole.

Mult on juba mitu korda küsitud, kas tunnen end juba ise ka maasikana, sest kindlasti söön neid päeva jooksul palju. Siiani olen söönud ainult ühe. Põhjus lihtne ja nähtav ka suures kirjas seinal – “Eating = stealing”. Ja boss – suur mustanahaline tugevate näojoontega konkreetne mees, käibki mööda vagusid, jälgib ega me maasikaid ei söö ja kas ikka kõik marjad saavad korjatud. Loomulikult käib siia juurde ka hirmujutt töölisest, kes sõi maasikaid ja läks näost nii paiste, et viidi haiglasse. Mitte seepärast, et tal oleks olnud allergia. Maasikad olid hoopis värskelt väetatud.

Ühel hommikupoolikul tiirutaski meie peade kohal helikopter ning pritsis väetist. See oli päev, mil täitsime maasikakorjamise asemel vagusid heinaga. Tavaliselt kuulub ka see meie pealelõunaste tööülesannete hulka, mis on sada korda tüütum kui marju noppida. Kuigi ka seal loetakse, kui palju vagusid jõuad ära täita, siis hasart on maasikatega suurem.

Kiiresti sai selgeks ka see, et aeglastel siin kohta pole. Igal ühel on välja kujunenud oma erinev tehnika. Kes veab karpe alusega kaasas ja nopib sinna samal ajal maasikaid sisse, kes võtab ainult karbid, et vältida kogu korjatud noosi vedamist; kes korjab ainult suuri maasikaid ja jätab väikesed teistele…  Loomulikult võib korjata ka rahulikult omas tempos, kuid siis võib see jääda ka viimaseks noppimiseks.

Eksootiline eestlane

Esimesel päeval kõnetati mind palju. “Kust sa pärit oled?”, “Kas sul siin sõpru juba on?”, “Mis sa varem teinud oled?”, “Kas sa räägid veel mingeid keeli?”. Viimast küsisid mult india noormehed, kes ilmselt tahtsid veenduda ega ma nende vestlustest aru ei saa. Maasikapõllul tagumik upakil küürutamine võib noortele poistele tõesti kõneainet pakkuda, seega saan nende murest aru. Suur osa minu uutest kaaskolleegidest ongi Indiast pärit. “Tore on siin näha valget nägu,” kommenteeris üks verivärsketest saatusekaaslastest minu maasikakorjamise kolmandal tunnil. Kes nüüd eksootiline on?

Backpackeri elu ei peagi lihtne olema

Miks maasikad? Olin oma tööotsimisega jõudnud sellesse punkti, kus võtsin ette kõik lähedalasuvad ning hooajast sõltuvad ettevõtted ning otsisin infot otse nende kodulehtedelt. Sellesse farmi kandideerimiseks tuli kontorisse kohale minna, täita avaldus, allkirjastada leping ning anda koopia jaoks oma pass ja viisa. Peale poolt tunnikest paberimajandust lahkusin teadmisega – minu tööpäev algab ülejärgmisel hommikul. Kiire ja konkreetne.

Oma viimaste kontoriaastatega olen ma täiesti unustanud, kuidas füüsilist tööd teha. Meie peade kohalt viliseb tunnis üle vähemalt viis lennukit ning kui ühele neist oli peale kirjutatud “Fiji”, siis mõjus see äratuskellana. Work & Holiday – kuu aega pingutust, kuu aega puhkust ning nii jõuame peale Uus-Meremaal reisimise ehk täita ka meie väikese unistuse ja Fijil ära käia.

See ongi backpackeri elu. Maasikad, avokaadod, kiivid, kirsid või õunad – igaks hooajaks jätkub midagi ning samuti on kindel, et nobedat tööjõudu on selliste tööde tegemiseks alati vaja. Kui alguses olin kindel, et hakkan siin mõnda kohvikutööd tegema ja salamisi alateadlikult vältisin füüsilist tööd, siis nüüd olen avastanud selles oma võlud:

  • Klapid kõrvas jõuab päeva jooksul ära kuulata paljud seni kuulmata jäänud albumid või podcastid (esmaspäeval võtsin näiteks ette Epliku ja Kings of Leoni uued albumid).
  • Maasikakorjamine tekitab sõltuvust ja sisemist hasarti. Ei saa ju endale lubada, et korjan täna vähem kui eile.
  • See on ühtlasi ka trenni eest. Kui siiani olen mõelnud, et peaks rohkem jooksmas käima või muud trenni tegema, siis põllul ringi tatsates, ääreni korjatud maasikaaluseid tassides, kummardades ja kükitades on mul hing rahul ja päevane liikumisnorm täidetud.
  • Värskes õhus töötada on mõnus.

Nagu ütles üleeile meie juures ööbinud Prantsuse backpacker, siis ta ei tahagi siin teha sellist tööd nagu kodumaal. Avokaadode, kiivide ja muude viljade korjamine aitab väga edukalt pingelisest mõttetööst puhata ja ajul akusid laadida.

Kui julgelt elada, oma igapäevatöö jätta ja üheotsapilet osta, tulebki kõigeks valmis olla. Tõsi, esimesel põllupäeval käis korraks peast läbi mõte – miks kurat ma seda teen? Miks ma üldse siin olen? Hetk hiljem sain oma rumalusest aru. Elu on seiklus! Ja ma jätkan endalt küsimust – millal ma viimati tegin midagi sellist, mida ma poleks kunagi arvanud, et ma teen? Kui leian vastuse kiiresti, siis võin kergendunult ohata. Järelikult olen õigel teel.

2 thoughts on “Kontorist põllule – edasi- või tagasikäik?

  • 19/10/2016, 12:50 pm

    Nii mõnus lugemine. Mulle tuleb kohe meelde enda Austraalia aeg ja mustikate korjamine ja viinamarja istanduses viinamarja taimedega tegelemine. Kõik suurest mõttetööst kogunenud mõtted saab seal kindlasti selgeks mõelda. Mul endal tekkis mingi hetk, kus oli enamik mõtteid ära mõeldud, siis olid audio raamatud lihtsalt suurepärased abilised. Erinevad psühholoogilised raamatud, “Sherlock Holmes” ja isegi “Tõde ja õigus” sai põllutööl otsast lõpuni ära kuulatud.
    Jõudu ja jaksu! 🙂

    • 30/10/2016, 12:24 am

      Täpselt! Seda aega saab väga produktiivselt ära kasutada, kui vaid tahta! 🙂 Esimestel päevadel mõtlesin kõik maailma asjad selgeks ja hiljem olid juba abiks playlistid, albumid ja podcastid. Ja uskumatu, kuidas aeg lendas! 🙂 Ilmselt on see üheks suureks motivaatoriks ka edaspidi, kui peaksin uuesti põllutööle sattuma! 🙂

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *