Kui on tunne, et kõik on juba nähtud

Uurisime meie praeguselt majanaabrilt, millised on tema kahe Uus-Meremaal elatud aasta jooksul kõige meeldejäävamad kohad. “Milford Sound? “Mount Cook? Fox Glacier?” küsisime oodates kinnitust sellele, mida me igalt poolt juba sadu kordi kuulnud oleme. “Mulle ei meeldi käia seal, kus kõik käivad. Mul on tunne, et ma olen seda juba piltidelt näinud ja seal pole midagi uut”. Mul ei tekkinud isegi tahtmist vastu vaielda. See mõte on mind oma erinevates versioonides viimasel ajal jälitanud.

“Sajandi algul elas üks luuletaja. Ta oli juba väga vana ja tema sekretär viis teda välja jalutama. “Meister”, ütles ta luuletajale, “vaadake üles! Täna lendab linna kohal esimene lennuk! – “Ma oskan seda endale ette kujutada,” ütles meister oma sekretärile ega kiskunud pilku maast lahti.” ― Milan Kundera.  “Olemise talumatu kergus”

Eiffeli torn? Colosseum? Hobbiton? Ütle vaid mõned märksõnad ja peas hakkab juba pilt jooksma isegi siis, kui pole oma jalga nendesse riikidesse tõstnud.

Minu sisemine turist Pariisis

Käisime kunagi keskkooli ajal suurema grupi sportlaste ja lauljatega Prantsusmaa väikelinnas kultuurifestivalil. Tegime kiire tiiru ka Pariisis. Eiffeli parklas buss peatus ja meile teatati, et 30 minuti pärast jätkame teekonda. Grupp noori lippas kiiruga torni alla pilte tegema. Kümnes erinevas poosis ja tähtsa näoga nagu oleksime just tervest tornist täiusliku ülevaate saanud. Pilt ju seda ka kinnitab.

225019_1629973682694_3465844_n

Minu sisemine turist Roomas

Roomas käies oli pool Colosseumit tellingutes, seega tuli kenasti poseerida, et kivilahmaka ürgsus ilma metalltorudeta peale saada. Mida muud peale kohmaka naeratuse ja veidra turistipoosiga pildi ma veel sealt sain? Ei mingeid ülevaid emotsioone. Ei taustateadmisi ajaloo kohta. Ei meeletuid lugusid, millest hiljem teistele pajatada.

Kõik käivad, kuidas me siis ei lähe?

Hobbitoni me jõudnud ei ole. Ükskõik, kellega me ei rääkinud – kõik kinnitasid: “See on koht, kuhu lihtsalt peab minema!”. “Lähme täiega!” ütlesime vastu (ja mõtlesime tol hetkel seda päris siiralt). Kuna Uus-Meremaa on oma olemuselt Lord of The Ringsi ja The Hobbiti maa, siis lõpuks tundus, et kui me sinna ei lähe, jääme millestki väga enneolematust ilma. Ja siis käis Uus-Meremaa backpackerite grupis järjekordseid Hobbitoni pilte nähes klikk ära. Miks? Miks kurat me läheme sinna, kui see ei tekita meis ühtegi emotsiooni? Plaanile ausalt otsa vaadates läheksime pigem sama raha eest uuesti raftingut tegema.

Teised teavad paremini

Mulle tundub, et reisiplaane tehes on lihtne kukkuda “peab lihtsalt minema” ämbrisse. Eriti algaja reisisellina. Igal pool on keegi, kes paistab teadvat, milline osa riigist on kõige parem, ilusam ja milliseid kohti peab 100% külastama. Ja kui ise ei tea veel mitte midagi, on lihtne teiste najale toetuda. Sageli need “teised” isegi ei tea päriselt, millest räägivad. Kuidas siis reisida nii, et koht poleks lihtsalt “nähtud ja tehtud”, vaid et see tekitaks ka aastaid hiljem mitte pelgalt ükskõikset õlakehitust vaid päris emotsiooni?

“The pleasure we derive from journeys is perhaps dependent more on the mindset with which we travel than on the destination we travel to.” ―Alain de Botton, The Art of Travel

IMG_0201

3 thoughts on “Kui on tunne, et kõik on juba nähtud

  • 19/04/2017, 12:39 am

    Minu arvates tekitavadki “päris” emotsioone omal käel planeeritud reisid, kus lisaks populaarsetele turistiatraktsioonidele tuleks aega jätta ka niisama ringi vaatamisele. Tihtipeale on nendel vähem tähelepanu saanud kohtadel oma võlu 🙂 Nt Austraalia kuulus Uluru ei jätnud mulle nii erilist muljet kui sellest 7km kaugusel olnud vähem tuntud Kata Tjuta…
    Ja loomulikult jäävad meelde reisilt saadud (kohati ka ostetud) kogemused, olgu see rafting Uus-Meremaal või sushikoolitus Jaapanis 🙂

  • 19/04/2017, 10:01 am

    Sarnaselt sinu Austraalia kogemusele olen siin ise sama kogenud. Kusjuures viimasel ajal olen rohkem püüdnud keskenduda ka sellele, mis on selle nö “pettumuse” tekitajaks ehk kas tõesti on mõni teine koht palju võimsam või mõjutavad emotsiooni hoopis muud tegurid. Näiteks Tauranga kohta olime kuulnud väga palju positiivset. Kui sinna lõpuks jõudsime, oli küllaltki sombune ja udune ning ei tekkinud üldse sellist tunnet nagu me ette kujutasime. Meil vedas, sest järgmine päev oli super suveilm ja alles siis saime kuurortlinna võludele pihta. 🙂
    Aga sadagu vihma või paistku päike, igal juhul olen nõus, et omal käel planeeritud reisid on hoopis teise väärtusega!

  • 18/10/2017, 8:12 am

    […] ja muutusime avatumaks nii individuaalselt kui ka paarina (loe ka: Kuidas harjuda ajutise eluga?; Kui on tunne, et kõik on juba nähtud?, Kuidas välismaal elamisest maksimumi võtta?; Viis põhjust, miks koos elukaaslasega reisida; […]

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *