Kuidas harjuda ajutise eluga?

Olen pidanud endale iga päev meelde tuletama – Work & Holiday ning Uus-Meremaal elamise mõte ei ole asjade omamine ega karjääri rajamine. Siin ei loe, kus sa elad, millise autoga sõidad, kes on sinu tuttavad, milline on sinu taust või tööalased tulevikuväljavaated. Kõlab loogiliselt? Minu jaoks ka. Aga… ometi olen ma siin olles ka paraja koguse pisaraid valanud.

Mõneti elan ma ikka veel Eesti rütmis. Aeg-ajalt kripeldab sees krõbe, pisut hapukas tunne.  Sisemiselt torgib nagu peaks kogu aeg midagi tegema. “Tööd on vaja otsida; blogipostitus vajab kirjutamist; raamatukogu tähtaeg läheneb, aga enamus raamatuid ootavad veel kapil oma järge; iga päev peaks vähemalt paar tunnikest väljas liikuma”, ja kõik muud sellised mõtted. Ja siis ma tuletan jälle endale meelde, et ma ju ei “pea” neid asju tegema. Ainukene, kes mind taga piitsutab olen ma ise. See on praegu minu vabadus – lugeda, nautida värsket õhku, kirjutada. Ennast arendada. Kui aga tõele otsa vaadata, siis nimetagem seda “Eesti rütmiks”, enesedistsipliiniks või millekski kolmandaks, aga pelgalt keskkonnavahetusega mõtteviis ei muutu.

Mõttemaailma paradoksid

Viimase aja kõige põletavam teema minu jaoks on olnud töö otsimine. Täna, kaks nädalat tagasi, tegime sellega algust. Henri sai tööle teise telefonikõnega, mina veel siiani otsin. Kui alguses vaatasin töökohti, mis asuksid kodust mõistlikul kaugusel, siis nüüd vaatan tervet Aucklandit. Isegi, kui tööle ja tagasi liikumine võtab kokku paar kolm tundi. Kui kaks nädalat tagasi mõtlesin, et ehk on ikkagi mingi võimalus leida töö, mida ma päriselt ka armastan teha, siis nüüd olen ma avatud kõigele. Olgu töökeskkonnaks ladu, tööülesandeks koristamist vajav hotellituba või kolleegideks arusaamatu aktsendiga India mehed.

Jah, kuigi ma tegelikkuses näeksin end tegemas pisut teistsugust tööd, siis selleks ma ju siin olengi. Et uusi asju katsetada, end ületada, avastada endas uusi külgi. Tsiteerides tundmatut inglast: “Kontoritööd saan ma teha kogu ülejäänud elu. Praegu tahan ma teha värskes õhus midagi sellist, mida ma ilmselt tulevikus rohkem tegema ei satu.” Ja ta oli kolm kuud farmis töötades puhanum ja õnnelikum kui varem.

Work & Holiday ehk vabanemine vanadest mõttemustritest

Kõik on ajutine. Alati võib kolida töökohale lähemale. Kui töö on nõme, igav, tüütu, halb ja rutiinne? Mis siis. “Siin võid sa tööd vahetada nädala-paari kaupa,” on mulle Henri korduvalt meelde tuletanud. Paar nädalat või paar kuud teha seda selle nimel, et järgmised kuu-kaks ringi reisida? Ei ole midagi ületamatut. Ja ma ju tegelikult saan sellest aru. Aga rasket tööd ja suurt vaeva nägev, ustav ja truu eestlane minus ei tahtnud sellega leppida. Mis mõttes ajutine? Ma ei peagi õhtul mõtlema lahendusi, kuidas järgmisel päeval võimalikult hästi oma tööga hakkama saada? Ja ma päriselt ei pea tundma süümepiinu, kui ma raamatuid loen, kirjutan või parki jalutama lähen. See ongi minu praegune elu.

“Nice & easy,” tarvitseb öelda meie majaomanik Andrea. Ma olen ilmselt hea näide, kuidas oma elu ikka ja jälle keeruliseks mõelda. Harjumus sees on lihtsalt niivõrd tugev. Kui ma olen siiani naiivselt arvanud, et mu mõttemaailm ei ole piirides, siis ilmselgelt eelnevad mõttekäigud tõestavad vastupidist. Nüüd ma vähemalt tean, millega järgmise järelejäänud 11 kuu jooksul teadlikult tegeleda. Kui lõpuks päriselt kohale jõuab, et polegi vaja muretseda oma viisaastaku plaani, korteri sisustamise või järgmise päeva tööülesannete üle, siis… kas see ongi vabadus?

PS! Kui ma eile veel olin suurtes sisemistes heitlustes, siis tänasega olen saanud kirja kaks töövestlust.

4 thoughts on “Kuidas harjuda ajutise eluga?

  • 27/09/2016, 12:09 pm

    Täpselt, armas! Võta endale aega ja kõik asjad tulevad täpselt siis, kui need tulema peavad. Tean ka omast käest, et hästi keeruline on enda ajule nii öelda anda signaali, et naudi hetke (samal ajal tiksub peas mõte, et pole tööd, ei kirjuta blogi ja muud asjad). Ma olen kõik selle 100% üle elanud. Ja siis ühel hetkel kõik loksub paika. Ja see hakkas paika loksuma hetkel, kui hakkasin kõike easylt võtma. Anna teada, kuidas töövestlused läksid ja mida seal üldse uuritakse jnejne. 🙂 Kallid!

    • 30/09/2016, 12:26 am

      Aitäh sulle armas Sandra! Ma ise usun ka, et ühel hetkel hakkab kõik sujuvalt jooksma! 🙂 Kuna mu tööotsimissaaga veel kestab, siis väärib see suure tõenäosusega eraldi postitust! 🙂

  • 18/10/2017, 8:13 am

    […] Neljandal päeval soetasime endale auto (loe ka: Kuidas osta Uus-Meremaal autot, mis kohe ära ei laguneks?) ning hiljem saime aru, et üks auto kahepeale ei pruugi alati kõiki probleeme lahendada (loe ka: Kahekesi ühe autoga – võimalik või võimatu?). Ja siis lihsat avastasime, mida Aucklandil meile pakkuda on (loe ka: Top 5: Esimese nädala eredaimad elamused ja Kuidas harjuda ajutise eluga?). […]

  • 18/10/2017, 6:15 pm

    […] Neljandal päeval soetasime endale auto (loe ka: Kuidas osta Uus-Meremaal autot, mis kohe ära ei laguneks?) ning hiljem saime aru, et üks auto kahepeale ei pruugi alati kõiki probleeme lahendada (loe ka: Kahekesi ühe autoga – võimalik või võimatu?). Ja siis lihsat avastasime, mida Aucklandil meile pakkuda on (loe ka: Top 5: Esimese nädala eredaimad elamused ja Kuidas harjuda ajutise eluga?). […]

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *