Kuidas minna riiki, millest ei tea midagi

“Mina olen ka mõelnud välismaale elama ja reisima minna, aga…”, oli fraas, mida kuulsime ilmselt rohkem kui pooltelt, kellega sel teemal vestlesime. Õnneks jagatakse Uus-Meremaa viisasid kord aastas ja seega tuli meil otsus lühikese aja ja mõne klikiga vastu võtta. Vastasel juhul oleks me ilmselt mõelnud kümme korda: “Läheme, ei lähe; ootame veel natuke; võib-olla aasta pärast; küll jõuab; aga mis siis, kui…”.

Viisa taotlemiseni oli jäänud veidi alla poole tunni. Hakkasime Uus-Meremaa kohta uurima, sest piinlik küll, aga me ei teadnud sellest väga palju rohkem, kui et seal on lummav loodus. Esimene loetud blogipostitus Uus-Meremaast polnud just kõige innustavam. Kõlama jäid kolm mõtet – kõik on kallis, aedadega piiratud ja tegelikult seal polegi nii ilus kui räägitakse. No tore küll. “Äkki läheme ikkagi Aussi?”, poetasin vaikselt, jälgides ise samal ajal endiselt minu esmamuljet laastanud blogi. Jõudsin ilmselt jälle mõelda, et Austraalia on kindel valik, kuna seal tuttavaid palju ees. See sama vana ja vastik “kindel”, “mugav” ja “mõistlik” mõte, mille vastu ma igapäevaselt sisemiselt võitlen. Henri ei tulnud mu mõttega õnneks kaasa ja jätkas uurimist.

Kajakid ja murdunud suusk

Tema vaimustus hoopis sealsest kajakihullusest ning eks selles on oma roll ka Võhandu maratoni 100 kilomeetril. Henri sõidaks DSC_1024kajakiga ööd ja päevad ja juba praegu ma näen, et minu elu teeb see samuti keerulisemaks. Suure tõenäosusega on see ka üks viis, kuidas me seal loodust avastama hakkame ja näen juba ette, et meil tuleb seepärast veel palju kompromisse teha. Minu jaoks oleks piisav sõita ka 10 kilomeetrit. See on ka üks lubadus, mille ma endale andma pean – kui teen, siis täiega! Minu mõistuse hääl kipub sellistes asjades muidugi väga selge olema.

Viimane kord, kui eirasin oma sisehäält ja olin enda arust väga ekstreemne leidis aset meie suusareisi ajal Åres. Läksime kambaga Åre kõige kõrgemasse tippu, kus ilmastiku tõttu nähtavus puudus. Lund tuiskas ja rada tajuda oli võimatu. Arvestades ühtlasi minu suusatamistaset (mis polnud kolmandaks päevaks just väga palju välja arenenud), tundus igati mõistlik tipus hot chocolate ära juua ja tõstukiga kenasti alla sõita. Aga mida tegi Kadi? Fraasid “see pole midagi hullu” ja “tule rahulikult” mõjusid ja juba järgmisel hetkel tegin sööstlaskumist mäest alla. Seni laskusin, kuni käisin suure hooga pikali. Kui end püsti ajasin, ei saanud aru, miks suusk ei libise. Suutsin veel ühe hooga pikali käia, jalad taeva poole, kui Henri juhtis mu tähelepanu suusale või õigemini selles olevasse mõrasse. Nii minu suusatripp saigi läbi õnnelikuna, et ise terveks jäin. Kuna suusad olid laenutatud Eestist ja suusarendi kodukal oli kirjas lause: “Kuna 10 aasta jooksul kadusid praktiliselt olnud pole, siis ei ole vaja ka millegi pärast üle muretseda.”, olin päris nõutu. Nõutu oli ka suusarendimees, kes vaatas mu purunenud suuska ja ei osanud selle peale midagi öelda.

Work & Holiday 30 minutiga

Aga nüüd viisa taotlemise juurde tagasi. Mõned minutid enne südaööd, mil läks taotlemine lahti, oli meie  ainuke mõte: “Kurat, selle teeme küll ära!”. Et kindlustada 100 hulka pääsemine, refreshisime viisataotluslehte igaks juhuks kolmanda arvutiga veel. Mõtlesime muidugi ka seda, mis saab siis, kui üks meist jõuab saja hulka, teine mitte, aga sel hetkel polnud enam midagi kaotada. Otsustasime, et laseme sel mõttel praegu minna ja tegeleme probleemiga siis, kui olukord käes. Viisataotluse täitmiseks läks meil aega umbes pool tunnikest. Kinnitasime, et kumbki meist pole kriminaal, et tervis on korras jne. Kandsime sisse oma passi numbri ning olles jõudnud maksmiseni, saime kindlad olla, et tõepoolest oleme mahtunud 100 sekka. Nüüd jäi oodata vaid viisakinnitust – et ka nende jaoks kõik meid puudutav ikka sobiks. Loomulikult jäi hinge ärev kahtlus, et olin suures ähmis vajutanud linnukese sinna, kus seda poleks pidanud olema.

12 päeva hiljem, hommikul tööle sõites, tuli mulle meil – Your Working Holiday Scheme has been approved. Helistasin kohe Henrile, et teatada rõõmusõnumit ja uurida, kas tema on ka kinnituse saanud. Kuna Henri meilis laiutas tühjus, oli rõõmustamiseks veel vara. Ootasime päeva, ootasime kaks ja õnneks rohkem praadima ei pidanud, sest juba kolmandal päeval saabus ka Henri viisakinnitus. Järgmiseks sammuks oli vaja teha X-ray ehk maakeeli tervisetõend viisa jaoks. Kui läksime Narva mnt 7 asuvasse Innomedicasse viisat tegema, siis seal võeti meie andmed, tehti pisikese veebikaameraga piksline portreepilt ja suunati edasi Estonia pst-le, kus tehti röntgen.  Juba järgmisel päeval oli viisataotluslehel märge, et X-ray on kohale jõudnud.

Kui aga rääkida esimestest kulutustest, mis meil viisa ja tervisetõendi peale kulusid, siis viisa läks meile maksma 125 eurot ning röntgenpilt 115 eurot.

Siit edasi polnudki teha muud, kui hakata end Uus-Meremaa elu ja oluga kurssi viima.

Loe meie edasisest ettevalmistusprotsessist järgmisest postitusest!

2 thoughts on “Kuidas minna riiki, millest ei tea midagi

  • Inksu
    17/06/2016, 9:16 pm

    Tere!
    niii tore on lugeda teie blogi. ja niii hea et ma selle niii õigel ajal leidsin. jään ootama teie uusi postitusi. ja kuna ka minul on mõte et kunagi võiks reisida austraalia kanti . aga ma ei tea kuidas need viisad ja muud taotlused käivad siis on väga hea kui saab siit lugeda.

    • Henri
      18/06/2016, 7:26 am

      Tere Inga!

      Meil on samuti hea meel, et jõudsid meieni. Loodame, et saad meie blogist inspiratsiooni ammutada, oleme alati meeleldi nõus kõikidele küsimustele vastama.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *