Rangitoto – meie esimene vulkaanitipp

Kui laupäeva hommikul selgus, et ilm kannatab suure tõenäosusega välitegevust, läks meil kiireks. Henri võttis Lonely Planeti lahti ja hakkas sihtkohta otsima, mina läksin samal ajal Marie’d ja Henrikut äratama. Peale kiiret plaanipidamist oli asi otsustatud. Sihtkohaks saab Rangitoto – saar, kus asub Uus-Meremaa noorim vulkaan ning kus pole ühtegi poodi ega muid turiste peibutavaid rahakulutamisatraktsioone (kui ekskursiooniteenused välja arvata). Ainult puhas vulkaanipursetest puudutada saanud loodus.

Rangitoto asub Aucklandi kesklinnast 25-minutilise praamisõidu kaugusel. Sadamasse oli omakorda umbes poole tunni tee. Kuna hommik kulges omas rütmis, läks meil nagu ikka, üpriski kiireks. Henri ja Hendrik olid kindlad, et jõuame õigeks ajaks praamile. Isegi plaan oli valmis: kaks meist pargivad autot ning teised kaks löövad ühe jala praamile ja hoiavad seda kinni. Meie Mariega olime pisut skeptilised ja tegime omakorda igaks juhuks tagavaraplaane. Linna jõudnud, parkisime auto sadama kõrval asuvasse parkimismajja ning pistsime jooksu. Õnneks (või kahjuks) jäi praamipeatamise komejant ära, kuigi kohale jõudsime napilt pool minutit enne väljumisaega. Seega – osav sõiduoskus, kiired jalad ja olimegi teel. Edasi-tagasi praamipilet ühele inimesele läks maksma 30 dollarit ja mis eriti tore – lisaks sellele, mis meid saarel ees ootas, oli see meie esimene Uus-Meremaa praamisõit.

Saarel olemiseks oli meil aega kolm tundi. Nagu pärast selgus, siis täpselt piisav aeg, et tippu jõuda, vaadet nautida, koopaid avastada ja siis rahulikult tagasi liikuda. Rangitoto tipp asub  259 meetri kõrgusel ning jalutuskäik sinna võttis aega umbes tunnikese.  Seadsime prioriteediks, et kõigepealt käime tipus ära ja kui jääb piisavalt aega, siis tuleme teist teed tagasi või teeme mõne kõrvalpõike.

Õhk oli kohati pisut teistsugune ning tundsime kerget väävlihõngu. Teel oli 2-3 vahepealset infotahvlitega vaateplatvormi ehk teisisõnu puhke- või lõunasöögikohta. Kivine ja kõle maastik ei andnud palju võimalusi teelt eksida.

Kuigi vaade ülevalt oli üpriski kaunis ja avar, lootsime kõik pisut rohkem. Mitte vaatelt, aga saarelt üldiselt. Ilmselt oli see sõna “vulkaan”, mis meie ootusi tõstis ning kujutluspiltidega mängis. Samas, selliselt laavakividega kaetud pinnast igal pool jällegi ei näe ning päevaseks jalutuskäigus oli koht ideaalne.

Kõige eredamalt jäi mulle meelde umbes 10-minutiline teekond läbi pimeda, konarliku ja kivise koopa. Küll aga olen ma päris veendunud, et osad külastajad läbitava koopani ei jõudnudki. Esimesed koopad ei olnud just kõige atraktiivsemad ning paljud lõid seal käega ja läksid tagasi.

Rangitoto vulkaan olevat viimati pursanud 600 aastat tagasi. Ühtegi ametlikku telkimiskohta seal pole ning pinnastki selleks annab otsida. Küll aga on telkimiskohti Motutapu saarel, mis on Rangitotoga ühenduses. Seega saab lihtsasti pikema matka tegemiseks kaks saart ühendada.

One thought on “Rangitoto – meie esimene vulkaanitipp

  • 15/10/2017, 1:30 pm

    […] Kui ajanappuse tõttu peab valima, kas külastada Rangitotot või Waiheket, siis meie soovitaksime pigem viimast külastada. Waihekel on rohkem näha ja teha ning saab samuti matkata. Rangitoto oli küll eriline oma vulkaanilisuse pärast, kuid ei jätnud nii eredat muljet (loe postitust Rangitotost siit). […]

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *