Kuidas me ostsime üheotsapiletid Balile

queenikas1
Ei ole lihtne blogi pidada, kui kõik on pidevalt muutustes. Selleks ajaks kui hetkeolukord kirja saab, puhuvad ammu uued tuuled. Viimased paar kuud oleme hoidnud kõik võimalused enda jaoks avatuna. Kas jääda siia kauemaks? Minna Austraaliasse? Kanada kõlab ju samuti põnevalt… Või võtta hoopis Aasia järgmiseks? Selguse mõttes olgu mainitud, et Eesti pole sellesse mõttekäiku kordagi sisse vupsanud.

Nii me elasimegi paar nädalat teadmisega, et enne viisa lõppu istume lennukile ja sõidame üle lombi Austraalia suunas, alustame seal oma siinse töö- ja elukogemuse baasil uuesti, täidame mõned endale seatud eesmärgid – osaleme paaril koolitusel, networkime Meetup’idel ja edendame end karjääriredelil. Juuni alguses andsime isegi viisataotlused sisse ja paar päeva hiljem saime kinnituse – Austraalia ootab meid!
Seda postitust tehes teadsime, et läheme augusti keskel Austraaliasse.
Seda postitust tehes teadsime, et läheme augusti keskel Austraaliasse.
Samal ajal olime teadlikud, et emb-kumb võib meist saada tööandjalt sponsorviisa pakkumise ning teine seeläbi partnerviisa. Hoidsime seda teadmist kogu aeg endaga ning olime sisimas valmis plaane ümber mängima. Olgu vahepalaks mainitud, et mina töötan hetkel immigratsiooniagentuuris administraatori ja assistendina, Henri teenib meie ühisesse rahapotti piskut ikka ehitusel. Alles hiljuti vahetas ta töökohta ning arvasime, et viisapakkumine esimese nädalaga kindlasti ei tule, mispärast panime suuremad panused minu võimalikule tööviisale. queenikas2 (1 of 1)

Elust Queenstownis

Queenstownis elada pole lihtne. Peale kõrgete elamiskulude on siin keeruline majutust leida. Linn on täis turiste ja rändajaid ning stabiilset tööjõudu napib. Kel plaan Uus-Meremaale tööviisat saada, siis Queenstowni teenindus- ja ehitussektor avavad selle ukse hõlpsalt. Vaated on imelised, kaks suusamäge on kiviga visata, mis teeb sellest iga suusa või lauafänni paradiisi.
maja Queenstownis
Üks meie neljast Queenstowni kodust
Pikemat elamas me ennast siin aga ei näeks. Peamiseks põhjuseks eelnevalt nimetatud kallid elamiskulud, liigne turistihuvi, pikk ja tüütu elukoha otsimisprotsess. Ühtlasi on siin meie jaoks arenguvõimalusi ja laivmuusikat liiga vähe, mille puudumine annab pikemas perspektiivis tunda.  Samas ei vahetaks me siin veedetud aega mitte millegi vastu.

queenikas3 (1 of 1)

Aasta täis esimesi kordi

Erinevalt esimesele Uus-Meremaal veedatud kuuele kuule, mil kohanesime ja kogusime, oleme teisel poolaastal rihma lõdvemaks lasknud – avastanud kohalikke restorane, hüpanud maailma suuremal kiigel pea ees sügavikku, kihutanud Jetiga mööda kanjonit, nautinud gondliga vaadet Queenstownile, vuranud kardiga mäest alla.
Kuu aega kestnud roadtripil sõitsime mööda maailma suurimat raftinguks mõeldud koske alla (ja käisime seejuures paadiga ümber!), proovisime nii jõe- kui ka järvekajaki, külastasime veiniistandusi, metsade ja mägede vahel asuvaid salajasi koopaid ja koski, peidetud kuumaveeallikaid jne. Üks mis kindel – selle aasta jooksul oleme proovinud ja näinud rohkem uusi asju kui oleksime arvatagi osanud.

Tööviisa on teema

Vahepealne aeg tõi meid sammukese lähemale töövestlusega. Vestlesin ülemusega ja sain kinnitust, et kui Henri peaks tööviisa saama (ja mina parterviisa), siis on neil mulle ka edaspidi töökohta pakkuda.
Nädal hiljem helistas Henri mulle tööle ja teatas, et tema tööga ollakse rahul ja tööandja on valmis tööviisat pakkuma ning veelgi enam – kogu protsessiga kohe peale hakkama. Võite arvata, kui sassi see lõi see jälle kõik lõi.  Austraalia ootab meid ju niikuinii järgmise juunini… Püüdsime leida põhjuseid miks mitte Uus-Meremaale veidi kauemaks jääda. Plusside ja miinuste list oli enam-vähem võrdne. Siia jäädes saaksime rohkem aega. Aega end Austraaliaks ette valmistada, aega raha koguda ja aega siin ringi vaadata, kogeda, avastada.
Elasime mõnda aega selles rütmis kuniks vestlesin taas oma tööandjaga. Seekord oli jutt teine – alates septembrist on neil mulle suure tõenäosusega ainult poolt tööaega pakkuda. Siiani arvestasime, et minu töökoht jääb. Uue või teise poole kohaga töö otsimisega ma siin aga enam tegeleda ei taha. Kui juba, siis Austraalias.
 autuu

Spontaansed otsused on plaanidest üle

Võimalusi avatuna hoida, vooluga kaasa kulgeda, probleemiga tegelda siis, kui see kätte jõuab ning plaane pidevalt ümber mängida on teatud piirini hea. Ühel hetkel tuleb aga otsus langetada. Ise lasime ennast väntsutada. Elada nädal ühes, järgmine nädal teises unistuses… Kõige selle tagajärjel olime seisus, kus tahtsime kõik plaanid kuradile saata. Aitab tööviisast, Austraaliast ja mõtlemisest, kuidas uue elu alustamiseks piisavalt raha kokku saada.
Nagu otsus Uus-Meremaale tulla sündis spontaanselt, tegime uue spontaanse otsuse – võtame aja maha ja teeme mõnda aega lihtsalt seda, mida me tahame teha ning seda kusagil, kus on soe. Võtsime kasutusele nipid, mida rakendada odavate lennupiletite leidmiseks ja ei lasknud endal uuesti ümber mõelda.
Seega, 4. augustil põrutame Balile ja elu näitab, mis edasi saab. Kas tuleme siia tagasi, läheme Austraaliasse või valime välja mõne uue riigi? Üks on kindel – see spontaanne otsus tundub hetkel kõikidest kõige parem. Ootusärevus ja sära silmades on tagasi!

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *