Pikk nädalavahetus Uus-Meremaa moodi

Järgmise kurvi taga on veel suurem käänak. Kitsa kruusatee ääred on pehmed ja pinnas vajub. Auto kiliseb, koliseb ja loksub ning alla vaadates hakkab kõhe. Vahelduva eduga tõuseme mõnisada meetrit ja siis jälle langeme sama palju. Kurvi tagant tuleb vastu suurem maastur. Kiiruse järgi võiks arvata, et tee on sellele juhile igapäevane. Meie 1996. aasta Toyota Estima saab katsumustega küll hakkama, kuid sees on ikka väike kahtlus – kas ta peab ka siis vastu, kui see tee kohe otsa ei saa?

meie-oobimiskoht“Kui te pole seda teed mööda varem tulnud, oli see teile kindlasti hea katsumus,” muigas 50ndates aastates pärit John, kellega hiljem telkimisplatsil juttu vestsime. Tema oli samuti pikaks nädalavahetuseks Coromandlisse tulnud. Kord aastas, oktoobri neljandal esmaspäeval tähistatakse siin töörahvapüha. Alguse sai see tisleriametit pidanud Samuel Parnell’ist, kes  keeldus töötamast rohkem kui kaheksa tundi päevas ning julgustas teisigi sama tegema. Riiklikuks pühaks on seda peetud Uus-Meremaal alates 1900. aastast. Ka meie jaoks tähendas esmaspäev vaba päeva, kuid teisalt pidime arvestama suurema ajakulu ning rohkete inimmassidega.

img_3956

Coromandli kasuks mängis hea asukoht – Aucklandile piisavalt lähedal, kuid samas ka parajalt kaugel. Loomulikult polnud me ainsad, kes nii mõtlesid. Olime sellega eelnevalt arvestanud, kuid õnneks möödus meie esimene päev peamiselt rahus ja vaikuses. Suurem osa kohalikest Uus-Meremaalastest võtsid ette vaid populaarseimad turistipeibutised – Cathedral Cove’i ja Hot Water Beach’i. Meie aga tegime ringi peale kogu poolsaarele ning jõudsime sinna alles teise päeva pärastlõunal. Esimesel päeval kulgesime läbi väikese Thamesi linnakese mööda rannikut üles.

Kullane väikelinn

Thames – väike aga hubane linnake on tuntud kullakaevanduse poolest. Meie sattusime sinna aga laupäeva hommikul, mil oli fookuses hoopis linna keskmes toimuv laat. Vanakraam, kasutatud riided, taimeistikud, pirukad, ökošokolaadid, mööbel, vinüülid, käsitöö – raske on leida midagi, mida poleks keset peatänavat kulgeval marketil müüdud. Mekkisime kohalikku toitu, kuulasime elavat muusikat ning väisasime kohvikuid, mis olid hubased nii oma interjööri kui ka inimeste poolest.

Uus-Meremaa kohvikukultuur on üleüldse tähelepanuväärne. Peaaegu igalt vähegi linnalaadse koha nurgalt võib mõne leida, paljud neist avatakse juba hommikul 6.30-7 paiku ning valdavalt saab sealt alati baristakohvi (eriti kohalikku enimarmastatud Flat White).4

Hokey Pokey ehk Uus-Meremaa kohalik jäätis

Peale mõnusa meeleoluga vahepeatust jätkasime oma teekonda. Mida kilomeeter edasi, seda kurvilisemaks teed muutusid. Kui jõudsime Coromandli nime kandvasse linnakesse, lootsime eest leida midagi sama elavat ja hubast nagu Thames. Kui aga tänavad inimestest tühjaks kujutleda, meenutaks see pigem mõnest õudusfilmist pärit väikest külakest. Küll aga jääb see linn meile eredalt meelde Hokey Pokey maitse pärast.

Proovisime Uus-Meremaal loodud jäätisesorti esimest korda ja kui päris aus olla, siis polnud ma varem sellest isegi kuulnud. Tuleb aga välja, et see on siin kõige populaarseim jäätisesort peale tavalise vanillijäätise. Uhke nime taga peitub vaniljejäätis suhkrusiirupist valmistatud iirisetükkidega, mis meenutab oma maitselt suhkruvatti. Kas ma sööks seda veel? Kindlasti. Hea vaheldus tavalistele teada-tuntud jäätistele.

Budism keset lambakarja

Väikestel külavaheteedel sõites on väga ootuspärane näha keset mäekallakut patseerivaid tugevate jalalihastega lambaid ja lehmi. Küll aga ei oska lammaste ja lehmade vahel oodata tuules lehvivaid palvelippe, Buddha kujusid ja meditatsioonikeskust. Olles ühest sellisest (suure tõenäosusega ka ümbruskonna ainsast) mööda sõitnud, jäime mõlemad suurte silmadega tagasi vaatama. Muud midagi kui tagurpidikäik sisse ja uudistama. Vahetult peale meid keeras parklasse sisse veel üks auto. “Olete kohalik?,” küsis Henri autost välja astuvalt mehelt. Milline vedamine! 30-eluaastates kiilaspea oli lausa keskuse juhataja – Scott otse Šotimaalt. Uus-Meremaale saabunud kaks ja pool kuud tagasi. Hiljuti verivärske juhataja saanud keskusel on endal aga rohkem aastaid turjal kui Scotil.

budistlik-keskus-keset-lehmi-ja-lambaid_henri-soosaluParajasti oli seal käimas kahepäevane meditatsioonilaager. Meie juttu katkestas noor naine. “Scott, Sandy otsib sind. Ma kutsusin juba kiirabi ka.” Scott oli nagu vana rahu ise. Tundus nagu oleks kiirabi meditatsioonikeskuse igapäevane külaline. Mõne aja möödudes sõitis õuele aga lausa kaks kiirabibussi. “Meil üks nikastas siin selja ära,” lisas ta rahulikult. Meie aga olime juba mõelnud omakeskis sessioone toetavatele ainetele ning olime üpriski kindlad, et hoopis need olid kiirabi saabumise põhjuseks.

Budismikeskuses tajutud rahu oli hea mõttepuhkus enne turistilõksudesse suundumist. Esimeseks väljakutseks Cathedral Cove’i suundudes oli parkimiskoha leidmine. Autod voorisid edasi-tagasi, meie saime aga koha alles neljandat katsel. Kavalamad kohalikud olid oma valdustesse üles pannud ka sildid “Parking 10 dollars. Only cash”. Autode rivi vaadates võis mõni neist rahulikult päeva või kaks töölt vabaks võtta.img_4211

Turistid teavad, kus tasub pikutada

Cathedral Cove’ini jõudmiseks läks aega umbes pool tundi. Olles eelnevalt TripAdvisori kommentaare lugenud, panime jalga mugavad jalanõud. Saime valikule kinnitust, kui vastu lonkasid kõrgete platvormidega kaasade õlgadele nõjatuvad naised. Kuigi teekond polnud pikk, oli see (nagu suurem osa Uus-Meremaa teedest) tõusude ja langustega. Koht ise aga oli aga vaatamata mõnesajale teisele turistile lummav. Sügavsinine merevesi, kivikoopad ja päike – ideaalne kooslus, mille nautimiseks olid nii mitmedki lõuna ja õlut täis külmakasti kaasa vedanud.cathedral-cove_3-henri-soosalu

Samasugune rahvamass ootas meid ees Hot Pool Beachis. Kui aga Cathedral Cove’is olid inimesed ala peale laiali hajunud, siis kuumaveeallikate poolest tuntud rannas kogunesid kõik õhtul kella kuue paiku ühte punkti. Põhjus lihtne – kuum vesi voolab vaid mõnekümne meetrise läbimõõduga alal ning sellele saab ligi vaid kaks tundi enne ja kaks tundi peale mõõna.

Kes teisele auku kaevab, selle käes on labidas

Eemalt vaadates nägi see välja isegi pisut kentsakas. Kes askeldas kätega, kes labidaga, aga kõigil neil oli üks eesmärk – endale võimalikult kiiresti auk kaevata. Vee kraadid ulatusid kohati 64 temperatuurini ning nii mõnigi hüppas poole sammu pealt tagasi ja otsis leigemat lompi. Piidlesime vaatemängu mõnda aega kõrvalt, pidasime plaani ja asusime seejärel ka ise asja kallale. Labidaid meil kaasas polnud ning kohapealt rentimine tundus liiga turistlik. Kaaperdasime ühe maha jäetud augu ning asusime kätega seda laiendama. Vesi seal sees oli leige. Nähes aga, et kõrvalt voolab aurav juga kuuma veega, suunasime osa sellest meie hõivatud territooriumile. Ja juba oligi meie (peaaegu) enda tehtud ja tasuta kuumaveevanni vesi umbes 40 kraadi ringis.hot-pool

Unelesime lombis kokku ligi poolteist tundi. Kui autosse jõudsime ja riided vahetasime hakkas hämarduma. “Kurat,” pomises Henri enda ette. “Mis nüüd?”, ei saanud ma täpselt tema reaktsioonist aru. Kõik oli ju ilus – imelised vaated, mõnus nädalavahetus… “Estima tuled,” viskas ta õhku märksõna. Ja siis jõudis mulle kohale – ees ootasid taas need samad kurvilised ja käänulised teed, ainult et seekord pimedas.img_3921

Eesti lipp auto küljes lehvimas, alustasime koduteed. Ohtlikud kurvid ja nende taga olevad käänakud ei tundunudki enam nii hirmsad. Sõitsime mõnda aega vaikuses, mõeldes kumbki seljataha jäänud nädalavahetusele. “See oli ikka nii õige otsus,” katkestas Henri mu mõtisklused. Noogutasin vaikselt ja teadsin, et ta ei mõtle mitte meie seekordset väljasõitu vaid Uus-Meremaale kolimist üldiselt. “Kuhu järgmiseks?”, küsisin. Samal ajal teadsin sisimas, et kui me oleme ette võtnud ja Uus-Meremaale tulnud, on kõik võimalik.cathedral-cove_henri-soosalu

3 thoughts on “Pikk nädalavahetus Uus-Meremaa moodi

  • Ene
    20/11/2016, 7:43 am

    Naljakas lugeda, sest minu jaoks just Coromandel Town oli nii mõnus kohake ja Hot Water Beach täiesti ajaraisk!

    • 07/01/2017, 12:40 am

      Ma ei tea, miks ma seda kommentaari alles nüüd näen, aga…
      Hot Water Beach on muidugi selline turistikas, aga samas meie jaoks oli see midagi hoopis teistsugust. Meie esimene kuumaveeallikas ikkagi. 😀 Coromandli linnakese kohta olid meil võib-olla lihtsalt ootused kõrgemad, sest Thames oli juba niivõrd nunnu koht. Peale selle külastamist ei tundunud Coromandlis midagi väga erilist olevat. 🙂

  • 18/10/2017, 8:12 am

    […] ka: Rangitoto – meie esimene vulkaanitipp) kuid ka pisut kaugemal asuvat Coromandlit (loe ka: Pikk nädalavahetus Uus-Meremaa moodi) Ühtlasi veetsime esimest korda elus jõulud suvises kuumuses (Loe ka: Kurat, kus on […]

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *