Ratastel seljakotirändur – vaba hing või muidusööja?

Estlanders, autos elamine, uus-meremaa

Meie ümber käib elu – saksa backpackerid mängivad kaarte ja joovad õlut; taamal tinistab pika patsiga noormees ennastunustavalt kitarri; nii mõnigi seltskond sööb, pott süles, õhtusööki. Ühtlasele kuivkäimlahaisule vaatamata on tegemist idüllilise kohaga, mida ääristab pisikese kärestikuga, muidu rahulikult kulgev jõgi. Paadisilla külge seotud veinipudelid, tümpsuv tehno ja kanepilõhn tunduvad niivõrd loomuliku osana. Meid on kokku ligi paarsada. Muidu nii kirju seltskonna peale on meil vähemalt üks ühine tegur – keegi meist ei eelista vabas looduses ööbimise eest maksta.

Tasulisi ööbimisplatse on siin küllalt. Vee ja käimlatega, mõned isegi pesemisvõimalusega. Sõida lihtsalt kohale, maga autos ja keegi ei aja minema, kui on, millega maksta. Ka tasuta kohti leidub ning kaarti vaadates pole neid üldse mitte vähe. Sageli paneb mõtlema aga sihtkohta viiv, teinekord konarlik ja mägine kruusatee, mille läbimiseks kuluv kütus maksab päeva lõpuks sama palju nagu telkimisplats.

Aga kui jääme esimesse ettejuhtuvasse parklasse magama?

Kuu aega oli meie kodu seal, kus meie nelja ratta, kahe istme, voodi, pakiruumi ja köögiosaga reisivanker Toyota Estima. Selle aja jooksul oleme ööbinud neljal tasuta telkimisplatsil. Ülejäänud ööd oleme mööda saatnud loominguliselt – maskeerudes parkivaks autoks või peites end kõrvaltee äärde metsatukka. Ühte kohta üle kahe öö ei jää, saabume pimedas, lahkume päikesetõusuga. Mõned ütleksid illegaalne, meie jaoks on see argipäev.

Illegaalne ööbimine

Niimoodi ööbisime ka Wellingtoni linna kohal kõrguva mäe otsas. Hommikul äratas meid tugev koputus. “Te ei tohi siin ööbida. Ma kutsun politsei!”. Tegemist oli hommikujooksu harrastava kohalikuga, keda me ilmselt kuidagi oma teguviisiga riivasime. Loomulikult. Kes tahaks, et “kodutud” backpackerid tema naabruskonnas ööbiks? Jätavad veel oma prügi ka maha ja sõidavad järgmisse kohta läbustama… Politseid aga ei tulnud ja onule oli see ilmselt samuti tavaline varajane hommikupoolik.

tripime 71

Ma saan väga hästi aru, miks on siin omavoliline ööbimine keelatud.

Uus-Meremaa on tervikuna nagu üks suur linnulaulust ja ritsikatest kõlav rahvuspark. Roheline ja puhas. Muidugi, aeg-ajalt näeb ikka metsaaluseid prügihunnikuid, kuid kõik muud avalikud piknikuplatsid, gaasipliidid, tualetid ja duššid on meie senise kogemuse põhjal väga heas korras. Näib nagu oleks see kõige loomulikum asi üldse. Ometi nähakse selle säilitamiseks palju vaeva ning arvestades sisserändajate järjepidevat kasvu, jätkub tööd küllaga.

Värske turismirekord tehti alles eelmisel aastal, mil väisas Uus-Meremaad 3.5 miljonit turisti ning käesolevaks aastaks oodatakse veel 40% tõusu. Kui ikka trobikond rändajaid läbi käib, on paratamatult nende seas mingi osa neid, kes oma prügiga hakkama ei saa.

Uus-Meremaa viimase nädala kuum uudis pärineb lõunasaarel asuvast tudengilinnast Dunedinist, kus tabati oma campervani taha väljaheidet tegev prantsuse backpacker otse teolt. Prantslastest rohkem leidub siin aga segadusttekitavaid sakslasi – enamus neist vastsed keskkoolilõpetajad, kes on esimest korda kodust välja saanud vabaduse vilju nautima.

Ja siis ongi üles seatud tasuta ööbimisplatsid, kus lastakse “loomadel” rahulikult elada.

Keegi ei oota värskelt küüritud tualette ega külma veejuga, kuumast rääkimata, aga kõigil on fine. Varahommikul käib ka ametlik koristuskombo platsid üle ning peale seda jääb ainsaks asitõendiks hingemattev hais. Vähemalt jäävad muud metsad ja mäed öömaja otsivatest backpackeritest puutumata ning reeglitest kõrvaleviilijaid on vähem. On aga tugevalt näha, et suur turistivoog (ja siinkohal ei mõtle ma mitte rahakaid asiaate, vaid ikka meiesuguseid backpackereid) on Uus-Meremaal aina kasvav probleem.

Samal ajal nuputatakse ministeerimis aktiivselt välja süsteeme, kuidas riiklikku rahakassat turistide pealt veelgi rohkem täita ning seeläbi veelgi rohkem loodust kaitsta. Suure tõenäosusega ei lähe enam kaua aega, mil maksustatakse sissepääs kohalikesse rahvusparkidesse, mida on Uus-Meremaal kokku 13. Juba mõnda aega on see meedias aktuaalne teema. Näiteks mõtiskletakse, kas Uus-Meremaa peaks eeskuju võtma Lõuna-Ameerika praegusest süsteemist, kus turistid peaksid maksma rahvusparki pääsemiseks poole rohkem kui kohalikud.

Aga oled sa turist või kohalik, pole vaja olla keskkonnaaktivist, et mõista – siin on, mida hoida. Läbi Uus-Meremaa sõites, kõrguvaid mägesid ning lõputut ookeanit vaadates tekib suursugune tunne. Ka hipid tasuta telkimisplatsidel on rõõmsad ning suurem osa neist saavad sellest aru. Peaaegu kõik õlle- ja veinipudelid korjatakse kenasti kokku ja toimetatakse õigesse prügikasti. Ja valik on olemas – kas maksta või mitte maksta. Tegelik austus koha vastu tuleb aga mujalt kui rahakotist.

drone, new zealand, uus-meremaa

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *