Sellest, miks Lonely Planet meie vajadusi ei rahulda

Sydney lennujaamas Bali lendu oodates kõndisime mööda Lonely Planeti raamaturiiulist ja mõtisklesime omavahel maailmakuulsa reisijuhi fenomeni ning selle olemasolu olulisust meie jaoks. Tund aega hiljem internetti avades sattus Facebookis juhuslikult ette Nomadic Matt’i artikkel What’s the Matter with Lonely Planet?”. Milline ajastus! Tegime artikli huviga lahti ja eneselegi üllatuseks leidsime nõustumiskohti rohkem kui mitu.
Ei saa hiilata küll aastatepikkuse reisikogemusega ning ei hakka hetkel süvanema Lonely Planeti värvikasse ajalukku ja internetiajastuga kaasnevatele mõjudele, kuid olles juba pea aasta Uus-Meremaa Lonely Planetit endaga kaasas kandnud, tekib ikkagi mingi arusaam ja suhestumine.

Reisijuhti soetades olime elevil.

On ju tegemist kõikide suurte reisigurude poolt kiidetud kogumikuga, eriti algajaile millegi täiesti asendamatuga, milleta ei ole reisides võimalik ellu jääda. Peale selle ei saa salata – füüsilist raamatut, mis on võrreldav oma valdkonna piibliga, tundus ikka päris ja ehe käes hoida. Nagu saakski endast seejärel automaatselt põline elukogenud reisija. Henri oli peamiselt see, kes juba Eestis raamatu läbi töötas ja põnevamaid kilde Uus-Meremaa kohta minugagi jagas. Ja tõsi. Saime teada nii mõndagi. Nii kohaliku elu, võimalike vaatamisväärsuste kohta.

Kui aga juba Uus-Meremaa pinnal olime, otsisime ikka relevantset infot netist. Põhjuseid mitu. Esiteks oli meil internet igapäevaselt kättesaadav. Teiseks tundus suurem osa Lonely Planeti soovitustest meie jaoks “out of our budget” eriti riigis, kus ka kokkuhoidlikult reisimine võib kallis olla. Kolmandaks, isegi kui infot raamatust otsida, oli üldjuhul tahtmine ikka sihtkoha kohta enamat teada saada ning mõnel juhul ka hindu üle kontrollida. Seega koostasime ikkagi kogu oma roadtripi plaani peamiselt internetile toetudes. Ja mitte ainult ühele allikale tuginedes, vaid vähemalt kolmele-neljale. Tripadviseri arvustused on selles suhtes asendamatud.

Ka nüüd Balil olles…

 …meil Lonely Planet Kindle’isse soetatud, kuid millegipärast on nii, et vastuseid otsime ikkagi netist. Tundub lihtsam ja jõuab kiiremini ivani. Muuseas, kui ikkagi Lonely Planetit kasutada, siis Kindle’i eeliseks paberraamatu ees mängib päris mitu asjaolu: otsinguga leiab huvipakkuva tunduvalt kiiremini kätte kui raamatut lapates; ta on üldjuhul kergem; aku peab ligi kuu, eelnevalt enda jaoks ära märgitud olulisemad kohad jooksevad mugavalt märkmete alla kokku ja kui muidu lugeja oled, siis on see kõikide teiste raamatutega samas kohas.

Seljakotirändurina tahaks leida…

…soodsamaid ja mitte nii mainstream lahendusi, ööbida odava(i)mates öökohtades ja olla kõige selle juures loominguline, seega püüame nautida mitte pingsalt täistopitud päevaplaani, vaid võtta vabalt, olla rohkem hetkes ja kombineerida erinevaid võimalusi. Vähemalt nii kaua, kuni me noored oleme ja niimoodi trippida jaksame! Ja ilmselt ka seni, kuni me reisime riikides, kus internet on enam-vähem normaalne nähtus. Ehk räägime viie aasta pärast või mõnda eksklusiivsemat riiki külastades hoopis teist juttu, aga vähemalt niimoodi tunneme praegu.

Teisalt mulle meeldib mõte Lonely Planetist kui rituaalist, mis tähistab uue teekonna algust. Noh, umbes nagu hommikukohv. Kuid kas seda ka tegelikult meie reisistiili ja huvisid arvestades vaja on? Tundub, et praegu käivitavad mind rohkem Pinterestist leitud artikleid stiilis “5 secret hidden waterfalls”, mida ei saa samuti kunagi 100% tõepähe võtta, kuid omaette idüll on selleski.

Mõtteid?

 

 

 

Kadi ja Henri

SaveSave

SaveSave

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *