Taavi Paomets elust Uus-Meremaal: “Mulle meeldib mõte aeg-ajalt võõrkehaks olemisest!”

Tuulise Wellingtoni mäenõlval asuvast korterist kostub Uus-Meremaa lauljanna veel ilmumata EP, mille salvestamise ja produtseerimise kallal on Taavi nokitsenud viimased paar kuud. “Nüüd on tarvis veel lood omavahel tervikuks siduda ja ongi valmis,” jõuab muusik, tuntud ka kui Avoid Dave, viimase kohaliku projektiga peagi ühele poole. On kindel, et Taavi näol pole tegemist klassikalise Work & Holiday viisaomanikuga. Tema jaoks ei ole suurt vahet, kas ta on siin või Eestis. Oma enda loodud töökoht on tal olemas kõikjal.

Aastatepikkune karjääriloomine on Taavi asetanud mitmetesse erinevatesse rollidesse. Ta pole pelgalt artist ega laulukirjutaja, vaid pigem mees nagu orkester – alati valmis  salvestama, produtseerima, kirjutama, taustavokaale laulma või kui vaja, siis kasvõi orkestripartiid komponeerima. Mõneti kindel ja turvaline karjäär ning äsja valminud stuudio Eestis ei takistanud aga unistamast elust teisel pool maailma. “Mõnikord lihtsalt ei jaksa argi virr-varri all vastu pidada. Seepärast ongi oluline püüda näha maailma teise nurga alt. Igaüks peaks sellist vaheldust kogema. Perspektiivi muutmine ja püüd teiste inimeste maailmavaadetest aru saada rikastab tohutult.”

IMG_3989

Kuigi Taavi on reisinud alates varasest noorusest, on enamus reisid olnud pigem lühikesed, kuni kolmenädalased otsad. Uus-Meremaa on esimene pikem ettevõtmine. Mõte külastada kõige kaugemat punkti Eestist, tuli pähe juba põhikoolis. “See tundus kauni loodusega,  kauge, müstiline ja ligipääsmatu koht ning umbes aasta tagasi mängiski elu kaardid kätte.” Ei saa ka salata, et suureks mõjutajaks oli tema tüdruksõber Teresa, sest Uus-Meremaa oli temagi unistus.

Perspektiivi muutmine ja püüd teiste inimeste maailmavaadetest aru saada rikastab tohutult.

TEISEL POOL MAAKERA POLE ELU SUGUGI NII ERINEV

Nii võetigi vastu ühine otsus ning jõuti eelmise aasta septembrikuus Uus-Meremaa pinnale, mis tundus ühtaegu eksootiline kui ka kodune. Eksootiline eelkõige looduse poolest, kodune aga seetõttu, et elu teisel pool maakera ei tundunudki nii erinev kui Eestis. “Inimene on loodud kohanema. Kui oled aus, huvitatud ja soovid olla osa võõrast kultuurist ja inimestest, siis enamasti see ka nii läheb.” Samas on Taavi mõistnud – eks tulebki olla alalhoidlik, et tunduda kui “usaldusväärne kutt Eestist”, sest ei saa salata – Eestlased Uus-Meremaal pole just kõige sagedasem nähtus ning tihti ei oska inimesed seda kaardil isegi õigesse suunda asetada.

Kuigi Uus-Meremaaga kohanemine läks sujuvalt, oli hoopis suuremaks pettumuseks siinne ilm. “Ei ole olnud “jõle” troopiline, pigem meenutab see neiut, kes ei suuda otsustada, millised jalanõud täna jalga panna ning siis vahetab hoopis mütsi välja ja võtab igaks juhuks linna paar miniseelikut ka kaasa”. Neli aastaaega ühes päevas. Eriti on seda tunda maailma tuuliseimas linnas, Wellingtonis, mis on esimesed kuus kuud olnud Taavi ja Teresa kodulinnaks. Tuulega kaklemine on osa igapäevaelust. “Eesti terminoloogia järgi ei ole see aga lihtsalt tuul, vaid ikkagi pigem torm”, nendib Taavi. “Ühel ilusal päeval läksin kontrollima, ega ometi pole parkimistrahvi saanud, kuid lihtsalt ei jaksanud vastutuult kõndida. Kaks sammu tagasi, üks samm edasi. Vahel on kohe selline tunne, et terve maja tõuseb õhku.”

Inimene on loodud kohanema. Kui oled aus, huvitatud ja soovid olla osa võõrast kultuurist ja inimestest, siis enamasti see ka nii läheb.

IMG_0049

TÜHJA PAAGIGA KESET MÄGESID

Tuul ei ole ainuke tegur, millega igapäevaselt arvestada tuleb. Nüüdseks on selgeks saanud, et ka kütusekulu arvestamine erineb tunduvalt võrreldes Eestiga. Esimesed vitsad saadi kätte Uus-Meremaa põhjasaare keskel asuvasse Mangatutu laagripaika suundudes, mil jõuti mööda kurvilist, mägist teed ja läbi jõe viimaste kütuse- ja mootoriõlipiiskadega sihtkohta. Õnneks aga polnud nad ainsad, kes parklast enam liikuma ei saanud. Nii võetigi kaashädalistega punti ja mindi koos lähimasse linna, millele kulus kokku mitte viisteist minutit nagu loota võiks, vaid hoopis terve päev.

“Kui kaardilt tundub vahemaa üks, siis tegelikkuses osutub see mägede tõttu sageli tunduvalt pikemaks ja aeganõudvamaks. Seega tasub alati lisakanistrit kaasas tassida, kui huupi “off-grid” matkamiseks läheb.” Vahejuhtumile vaatamata sai järgneval päeval üks maailma hinnatum Tongariro matk üle mitmekesist loodust ja aktiivse vulkaani ilma igasuguse varustuseta tehtud ning kahtlemata on see tema jaoks siiani üks meeldejäävamatest seiklustest.

IMG_2095

KÕIK LAABUB ISEENESEST

 “Mulle meeldib mõte aeg-ajalt võõrkehaks olemisest. Siin ei tunne mind mitte keegi ja inimmassi sisse on lihtne ära kaduda. Vahelduseks on see päris mõnus. Ju ma siis aastaks põgenesingi teatud kohustuste ja mingis mõttes reaalsuse eest…”, mõtiskleb ta valjult. Ta ei salga mugavustsoonis elamist, kuid tunnistab, et Uus-Meremaal on tema nišis edu raskem saavutada kui Eestis – ühiskond on võõras ning siinne kontaktibaas hetkel veel väiksem. Sellele vaatamata on ta siin andnud mitmeid kontserte, esitlenud raadios oma uut singlit ning leidnud kaasmuusikuid, kellega jämmides õhtupoolik linnulennul mööda saata. “Siinne elu on teinud mind palju sihikindlamaks ja julgemaks,” tõdeb ta kindlameelselt.

Lisaks sellele on ta õppinud, et asjade pärast ei tasu muretseda – kõik laabub iseenesest. Igal asjal on oma aeg ja koht. Inimesel on ju suu peas. Kui midagi on tarvis saada, siis tasub esmalt lihtsalt küsida ja te üllatuksite kui kergelt lahendus ennast ilmutab. Nõnda on mitu korda kodu leitud ja muudele muredele lahendused saadud. “Paljud asjad elus jäävad toppama, sest inimesed kardavad küsida. Aga kui küsid, siis pärast imestad enda totrust, et oma aega ja närvikulu pseudo-olmeprobleemidega kulutasid, kui vastused kiiresti sinuni jõudsid.”

IMG_8979

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *